iDeal kampaania

Ülle Madise: enne iga väljaütlemist tasub mõelda, kas on ikka eetiline valetada
Vaata saadet ja loe intervjuud

Rahvahääletuse muudatuste mõjud on tark endale rahulikult selgeks teha, rääkis õiguskantsler Ülle Madise täna saates «Otse Postimehest». Võib juhtuda ka nii, et kui pilt ei meeldi, vahetad raami ära – aga pilt ei meeldi ikka. 

Kuidas on lood Eesti demokraatia tervisega?

Oluline on säilitada meelerahu ja igaühel oma hinge eest hoolt kanda. Enne iga avalikku väljaütlemist tasub mõelda, kas ikka on eetiline valetada ja teistele inimestele haiget teha. Kõikides erakondades on riigimehi, kahjuks ka mängureid. Kuni Eesti tulevast edu keeravad oma pisikeseks võimuihamänguks mõned üksikud, elab Eesti kõik üle.

Võib-olla natuke ülehinnatakse seda võimalikku muutust – mõned hoovused, mis on tõesti ohtlikud, on kestnud juba aastaid. Pean silmas seda, et sõnad ja teod on vastuolus: ilusa ja kavala, mesise jutu taha peidetakse kava liikuda autokraatia ja oligarhia suunas, samal ajal nõrgestada riigikogu. Juba ringleb eelnõu, mille sisu on see, et riigikogul väheneb võimalus mõjutada ametite ja inspektsioonide olemasolu, nende ümberkujundamist, nende juhtide sõltumatust. On isegi välja pakutud, et peaks loobuma sellest, mis me oleme aastatega saavutanud. Ametnikud, kes korraldavad seaduste täitmist, näiteks maksu- ja tolliametis või tarbijakaitseametis, tegutsevad ju seaduse alusel ja mingit telefoniõigust neil ei ole – minister ei saa öelda, et tee selle inimese suhtes maksumenetlus või lõpeta mõne inimese suhtes menetlus ära – aga just selliseid plaane on juba välja pakutud. Ja see ei ole üldse seotud valimisjärgse olukorraga. Nii et soovitan säilitada meelerahu, kanda hinge eest hoolt ja arvestada sellega, et sõnad ja teod lähevad kahjuks üha järsemalt lahku. Tasub vaadata plaanide sisse.

Plaanide sisse tahakski vaadata. Rahvahääletuse laiendamisega on EKRE lubanud lahendada need probleemid, mida koalitsioonileppes sõnastada ei õnnestunud. Vandeadvokaat Allar Jõks on leidnud, et tegemist pole kuldvõtmekesega EKRE jaoks, aga demokraatia hingekella ka veel ei lööda. Kuidas on lugu teie hinnangul?

Arvan, et Jõksil on õigus. Aga alustaks ehk sellest, mis on juba olemas, ja mõningatest müütidest. Hoolega on levitatud müüti, justkui poleks rahvahääletust kehtiva põhiseaduse järgi võimalik korraldada – justkui läheks riigikogu siis laiali, kui rahvalt saadud vastus riigikogu eelistusega kokku ei lähe. See on vale.

Kõik riigid, kes üldse rahvahääletusi korraldavad, panevad enamasti rahvahääletusele riigielu küsimusi. Võtame näiteks küsimuse, kui palju inimesi võib Eestis lubada elamisloa alusel õppima või tööle – ehk siis sisserännukvoot. Oletame, et tahame selle panna rahvahääletusele. Põhiseadus suunab sinna, et rahvahääletus tehakse küsimuses, mis see kvoot siis on – mitte ei panda hääletusele välismaalaste seaduse selle või teise paragrahvi, punkti või lõike sõnastamist nii või teisiti. Ja see ongi mõistlik. Üksnes siis, kui eelnõu rahvahääletusel läbi kukub, tuleb riigikogul enamasti laiali minna, aga ka siin on erandid. Aga rahva otsus on alati õige ja täitmiseks kohustuslik. Kui rahvahääletusele pannakse küsimus – ja küsimusena tulebki panna –, siis sõltumata sellest, kas rahvas otsustab ei või jaa, ei pea riigikogu laiali minema.

Teine müüt, mida levitatakse, et on see, et Šveitsis toimib otsedemokraatia ideaalselt. Mina ei võta seisukohta, kas üks või teine lahendus on õige või hea. See on rahva mandaadiga riigikogu liikmete otsustada. Palun mitte pahaks panna, kui ma räägin teiste riikide kogemusest ja riigiõiguses kogunenud teadmistest. Šveitsis kasutatakse rahvahääletust kohaliku omavalitsuse, regiooni, kantoni ja üleriigilisel tasandil päris ohtralt. Vähem on Eestis avalikkuse ette jõudnud see, et enamiku rahvahääletusi algatab rahvas ise maha. Hääletab maha selle pärast, et tavaliselt teeb valitsus kuluka vastukampaania, ja rahvas vastab «ei». Viimati oli populistlik initsiatiiv, millega sooviti Šveits lahti siduda Euroopa inimõiguste kohtust ja paljudest rahvusvahelistest konventsioonidest. Tehti ulatuslik vastukampaania, ja see kukkus läbi.

Ei saa öelda, et Šveitsi mudel kõrvaldaks täielikult rahulolematuse. Keskmine valimisaktiivsus on Šveitsis alla 50 protsendi, rahvahääletuste puhul mõnikord 24 protsenti, 37, mõnikord 48 protsenti. Nii et imerohi see vist siiski ei ole. Jällegi, ma ei ütle, et see on hea või halb, vaid lihtsalt, et mida silmas pidada: muidu võib minna nii, et pilt ei meeldi, vahetad raami ära, aga pilt ei meeldi ikka.

Tuleme EKRE kuldvõtmekese juurde. Martin Helme on selgitanud, et koalitsioonilepingusse kokkuleppe kohaselt saab 50 000 allkirjaga ükskõik millise küsimuse referendumile panna, ja kui üle poole valijaskonnast seda toetab, siis hakkab see automaatselt kehtima. On see õige arusaam?

Kaheldamatult on täiesti võimalik selline rahvaalgatus, mis viib rahvahääletuseni. See on minu arusaamist mööda tulevaste koalitsioonipartnerite soov. Neil on täielik õigus selliseid muudatusi kavandada ja ka teha. Rahvaalgatuse selle vormi ettenägemisel, mis viib rahvahääletuseni, tuleb aga mitu küsimust kokku leppida, ja neid on koalitsioonilepingus vähe käsitletud. Allkirjade hulk, mis tuleb koguda, on kindlaks määratud. Edasi tuleb kokku leppida, kes kontrollib võimalikku küsimust või eelnõu enne allkirjade kogumist. Siin tasub Šveitsist eeskuju võtta – ei ole mõtet minna koguma allkirju eelnõule või küsimusele, mida tegelikult rahvahääletusele panna ei saa.

Allkirjade kogumine eeldab tugevat organisatsiooni, suurt raha ja tugevat kampaaniat. Küsimus on, kuidas seda aktsiooni rahastatakse ja kes rahastamist kontrollib. Selles kokku leppida on täiesti võimalik.

Kui jõutakse rahvahääletuseni, tuleb otsustada, kas on kvoorumi nõue. Praegu põhiseaduses sellist nõuet ei ole: sõltumata sellest, kui palju inimesi rahvahääletusel osaleb, on see ikkagi toimunud. Aga on võimalik seada kvoorumi nõue, sellest on ka räägitud.

Oluline on ka see, mida üldse saab rahvahääletusele panna. Praegu ei saa panna makse, eelarvet, riigikaitset, välislepinguid jms. Kuidas oleks kooseluseadusega? Janek Luts on vahendanud teie seisukohta, et kui eelnõu on põhiseadusevastane, jääb referendum ära. «Põhiseaduse järgi on keelatud kooselupartnerite olukorra halvendamine. Inimlik on vähemuste õigusi kaitsta, hoida ka nende meelerahu. Vähemuste õigus elada oma elu turvaliselt ei võta kelleltki ühtki õigust ära.» Sisuliselt saate panna veto kooseluseaduse rahvahääletuse panemisele?

Päris nii ei ole. Õiguskantsleri ülesanne on kontrollida kõiki rahvahääletusele pandavaid küsimusi ja seaduseelnõusid – ka seda, kas riigikogu on täitnud kõiki menetluslikke nõudeid; ja teiseks: kas küsimus või eelnõu on põhiseadusega kooskõlas. Neid kooselupartnerluse lepinguid, mis on juba sõlmitud, niisama kehtetuks tunnistada ei saa. See, kas niisugune rahvahääletus on võimalik või mitte, sõltub sellest, kuidas eelnõu täpselt konstrueeritakse. Kindlasti on võimalik seda teha ka põhiseaduspäraselt, aga sõlmitud lepingud jäävad kindlasti kehtima.

Mis tähendab, et kui peaks tekkima soov sõlmitud lepinguid tühistada, saate teie minna riigikohtusse ja selle vaidlustada?

Jah, seda peab tegema. Kui õiguskantsler näeb põhiseadusvastast olukorda või normi, siis ta vaidlustab selle. See on esimene asi, mida me iga küsimuse juures vaatame. Ja siin ei ole mingisuguseid eelistusi: minu ametiaja jooksul on tulnud kõikide valitsuses olnud erakondade algatusi vaidlustada. Oleme täiesti sõltumatud ja erapooletud.

Suurte ja põhilistes asjades on rahvahääletus Eestis ka praegu kohustuslik. Ma olin Euroopa Liiduga ühinemise eel toimunud rahvahääletuse üks eestvedajaid, sest Euroopa Liit toimib viisil, mis ei oleks olnud põhiseadusega ühitatav. Rahvas otsustas rahvahääletusel kõige kõrgemate nõuete alusel põhiseadust niimoodi täiendada, et Euroopa Liiduga ühinemine muutus võimalikuks. Praegu pole küll ette näha, et EL võiks riikide otsustusõigust vähendada, aga iga selline samm nõuab Eestis rahvahääletust. Ilma rahvahääletuseta ei saa ühineda Euroopa Liidu arengutega, mis Eesti iseotsustamise õigust kitsendaksid.

ELiga liitumise hääletust mäletame hästi, kokku on põhiseadust muudetud viiel korral. Siiski, seda tehakse harva. Millest ikkagi räägib soov põhiseadust muuta – rahvahääletuse laiendamine eeldab ju põhiseaduse kallale minekut?

Kui soovitakse sisse seada rahvaalgatus, mis viib rahvahääletuseni, siis tuleb sellesisulised normid tõesti ette näha. Praegu on rahvaalgatus olemas nii üleriigilisel kui ka kohalikul tasandil vormis, mis otseteed rahvahääletuseni ei vii. Üleriigiliselt on olemas kollektiivse pöördumise algatus, kus iga vähemalt 16-aastane kodanik võib anda allakirja, ja see läheb riigikogus arutamisele.

Siis, kui tuhat allkirja on koos.

Just. Ka sellest võib rahvahääletus välja kasvada, sest selle võib algatada iga riigikogu liige, ja tarvis on lihthäälte enamust. Kohalikul tasemel on rahvaalgatus samamoodi olemas: esiteks on vähemalt ühel protsendil linna- või vallaelanikest algatada eelnõu või mõne kohaliku küsimuse teistmoodi lahendamine; teiseks: paljudes omavalitsustes on kaasav eelarve, st on võimalik algatada investeeringuid, mida eelarvest kinni makstakse – see läheb kohalikku volikokku otsustamisele, kohustuslikku rahvahääletust ei tule.

Üks põhjus, miks rahvahääletust laiendada soovitakse, on ilmselt see, et praegune rahvaalgatus ei taga, et riigikogu muudatust arutama hakkaks, ammugi seda, et see saaks seaduseks?

Riigikogu peab arutama, aga see ei taga, et see saab seaduseks. Nii ette pandud muudatus on sisuline. Aga see ei ole maailmas ainulaadne, seda on võimalik läbi viia. On vähe riike, kes seda kasutavad, aga Šveitsi eeskujust saab abi, mida ja kuidas reguleerida.

Põhiseaduse muudatus peab läbi käima kahest riigikogu koosseisust, mis tähendab, et EKRE saab oma kuldvõtmekese kätte alles siis, kui see on toimunud, kas nii?

Jah, põhiseaduse muutmiseks on kolm viisi, kõik on kasutatud: rahvahääletus, nii oli Euroopa Liidu puhul; on võimalik muuta kiireloomulisena, selleks on tarvis nelja viiendikulist enamust – see ei tähenda mitte 81 riigikogu liikme toetust, vaid et muutuse poolt hääletajaid on neli korda rohkem kui vastuhääletajaid; on kasutatud ka võimalust minna läbi kahe koosseisu – esimeses koosseisus on vastuvõtmiseks vaja vähemalt 51 poolthäält, pärast valimisi kogunev riigikogu peab esimesel lugemisel seda teksti muutmata saama vähemalt 61 poolthäält.

Rahvas on kõrgeima võimu kandja ka praeguse põhiseaduse kohaselt, aga osa inimesi seda ei tunne. Miks?

Seda on raske selgitada – nagu tundeid ikka. Harjumist nõuab see, et ühiskonnas ei ole väga paljudes asjades ühte seisukohta. On täiesti vastandlikud huvid ja maailmavaated. Kui inimesed suhtlevad üksnes nendega, kes nende vaateid jagavad, siis tundub neile, et see vaade on omane kõigile – et kogu rahvas mõtleb nii. Aga tegelikult ei mõtle. Ükskõik, kas võtame maksud või aktsiisi, vanemahüvitise – inimeste huvid, maailmavaade ja õigluse tunnetus on väga erinevad. Või võtame suve- ja talveaja või selle, mis kell peaks koolipäev algama. Kõikides ühiskonnaelu küsimustes jaguneb rahvas kahte, aga vahel enamassegi leeri.

Osalt tekib rahulolematus ka sulgumisest oma gruppidesse. Ma soovitaks arutada asju ka nendega, kes teie seisukohti ei jaga. Teistel on teine vaade, see võib anda aluse ka oma vaateid korrigeerida, aga vähemasti arusaamise, et teine inimene mõtleb teisiti.

Inimeste tegelik probleem on ilmajäetus. Majanduslik ilmajäetus tähendab, et ei ole võimalik kasutada teenuseid, osta asju, ei ole piisavalt sooja tuba – turvatunnet, mis on teistel. Majanduslikus ilmajäetuses elavaid inimesi on kahjuks rohkesti. Teine asi on sotsiaalne ilmajäetus – võib-olla on tuba soe ja raha on ka, aga inimene on tõrjutud, üksinda, ta tunneb, et temast ei hoolita. Suur probleem on see, et osa ametnikke suhtub inimestesse üleolevalt, saadab tehnokraatlikke, isegi ähvardavaid kirju. See kõik teeb inimesi õnnetuks. Neid päriselu probleeme kahjuks põhiseaduse muutmisega ei paranda.

Tõepoolest, inimestevahelisi suhteid põhiseadus korraldama ei hakka. Olete öelnud, et otsedemokraatia eestkõnelejaid ajendab sageli sisult demokraatiavastane populism. Olete kirjutanud: «Kahjuks pole kuigi keeruline korraldada nii, et rahvas hääletab demokraatlikest kontrollihoobadest loobumise poolt.» Mida te silmas peate?

Neid näiteid leidub nii Eesti ajaloos kui ka mujal. On ka vastupidiseid näiteid, näiteks Itaalias üritati põhiseaduse kobarmuudatus rahvahääletusele panna – ilusa jutuga, et tugevdame parlamenti, aga samas teeme ta väiksemaks, sama jutt, mida oleme Eestiski kuulnud – ja rahvas hääletas selle maha. See on müüt, et rahvahääletusel läheb alati nii, nagu rahvast petta üritav seltskond soovib. Ei pruugi. Iirimaal näiteks on aga rahvas pereplaneerimise küsimustes teinud otsuse, mida poleks osanud ennustada.

Presidendi otsevalimine on ka taas laual. Vaevalt on seda teemat vedanud Keskerakonnale teadmata, et rahvalt tugeva mandaadi saanud presidendil ei ole tegelikult võimalik oma võimu realiseerida. Miks nad seda ikkagi soovivad?

Seda oskavad nad ehk ise seletada. Meenutagem rahvakogu – enamik hääletas otsevalimiste vastu. Nimelt: kui presidendil pole võimalik riiki juhtida, siis pole mõtet teda ka otse valida. Aga jällegi, sellist ettepanekut teha on rahva mandaadi saanud erakonnal õigus. Minu asi pole öelda, kas see on hea või halb, saan rääkida teiste riikide näidetest.

Hea näide on Soome: Sauli Niinistö on otse valitud ja hoiab tagasihoidlikku joont. Arutasin just seda oma Soome kolleegiga ja olen tema seisukohaga nõus: Niinistö on osanud oma mandaati väga hästi täita. Ta on küll otse valitud, aga pole lubanud asju, mida ta ei saa teha. Ta pole mitte kunagi oma võimupiire ületanud. Halb näide on Tšehhi: tšehhid otsustasid samasuguste volitustega presidendi nagu meil valida otse. Esimese hooga valiti Miloš Zeman, möödunud aastal valiti ta tagasi. Seal näeme seda, mille eest riigiõiguslased hoiatavad: kui Zemanile heidetakse ette, et ta rikub põhiseadust – näiteks pani ta oma ärimehest-oligarhist sõbra peaministriks –, ütles Zeman: vaadake, mitu häält minul on, aga mitu teil on? Tulete mulle siin mingisugustest seadustest rääkima.

Õiguskantsleri ülesanne ongi kaitsta põhiseadust. Olete öelnud, et üks teie roll on ka tõrjuda muljet, justkui oleks põhiseadusel lõpmata palju tõlgendusi ning üks pole parem kui teine. Praegusel ajal on raske selgitada, et ühed seisukohad ongi autoriteetsemad kui teised, sest põhinevad ekspertteadmisel, kogemusel, asjatundmisel. Kuidas kavatsete oma seisukohti sellist fooni arvestades kõlama panna – ka teie autoriteet võidakse kahtluse alla panna?

Püüan jätkate seda liini, mis on olnud: austan rahva mandaati. Olin ka esimene, kes ütles siis, kui EKRE riigikokku jõudis, et see on õige, sest rahva hulgas on nende vaadete kandjad olemas ja see peab olema parlamendis esindatud. Arvan seda siiani. Minu koostöö kõigi fraktsioonidega on olnud mõistlik ja vastastikku lugupidav. Ma loodan, et see jääb nii. Need, kes õiguskantsleri ametkonna tegevusele peale vaatavad, näevad, et see on täiesti erapooletu. Meie lähtume ainult põhiseadusest. Eks tuleb õppida aina paremini oma seisukohti selgitama ja põhjendama. Loodan, et need juba aastaid tagasi kuju võtma hakanud autokraatia, täitevvõimu tugevdamise, tasakaaluhoobade mahavõtmise, ajakirjanduse nõrgendamine suundi õnnestub pidurdada. Kui ajakirjandus on tugev ja sõltumatu, kui võimude lahusus ja tasakaalustatud säilib, ei ole ka õiguskantsleri ametit ülearu raske pidada.

Siiski, teid nimetab ametisse  president riigikogu ettepanekul, riigikogu koosneb poliitikutest ja parteidest. Viidatud suunad võiksid halvima stsenaariumi kohaselt mõjutada ka teie ametikohta, ei?

Ma loodan, et see nii ei lähe. See, keda president järgmiseks õiguskantsleriks nimetab ja keda riigikogu otsustab toetada, eks see selgub. Loodan, et jätkub senine praktika, et õiguskantsler ei ole valitud poliitilisel alusel ja hinnatakse seda, et õiguskantsler tegutseb erapooletult ja riigimehelikult Eesti riigi huvides.  

Tagasi üles