Eesti ühiskond vajab asjalikku debatti sooduspensionide üle

Sooduspensioni saajate nimistus leidub ammu unustatud ametimehi.
Riik ei kavatse kelleltki juba väljateenitud õigusi ära võtta.
Töötukassal on olemas ümber- ja täiendõppe meetodeid.

Tehase Eesti Kaabel eesrindlik traaditõmbaja Harri Prii (keskel) juhendab 1959. aastal Leedu praktikante Antanas Mikeliunast (vasakul) ja Romualdas Labanauskast. FOTO: Erich Norman, Rahvusarhiiv

Iga töö, mida tehakse innuga, mõjutab tervist ja kulutab ihu. Leidub aga töid, mis kurnavad ja kulutavad teistest rohkem; nende mõju kompenseerimiseks on kehtestatud seadusi ja regulatsioone. Osa neist on ilmselt ajale jalgu jäänud, sest tehnoloogiad ja hügieeninõuded on aja jooksul palju muutunud. Mõni nõue ja norm pärineb lausa 60–70 aasta tagusest ajast ning selliste puhul on sobilik küsida, kas need on tänapäeval ikka aktuaalsed.

Sotsiaalministeeriumis on juba aastaid analüüsitud kehtivat pensionisüsteemi ja selle mõju tööturule. Ministeeriumi asekantsleri Sten Andreas Ehrlichi (27) arvates on aeg küps diskussiooni algatamiseks sooduspensionide üle.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele

Tellijale

Debatti on ühiskonnas vaja, ilmselt oleme kõik sellega nõus. Kas ministeeriumis juba käivad ettevalmistused sooduspensionide määramise korra muutmiseks? Kui kaugel praegu ollakse?

Töö on käinud 1990. aastatest peale. Mida teha inimestega, kes töötavad sellistel ametikohtadel, mis kahjustavad tervist või kus töötamine on piiratud mingi eaga? Kas peaksime sellistel ametikohtadel töötamist toetama pensionisüsteemi kaudu? Või on siin roll tööturuasutustel ja need inimesed tuleb ümber koolitada? Kas suudame nii palju panustada, et need tööd oleksid ohutud ega kahjustaks tervist? Või on veel mingid muud valikud?

Sooduspensioni nõudvate tööde nimekirjas on loetletud töid ja ameteid, mis on seal juba 1950. aastatest, osalt isegi 1940. aastatest! Toonased nimekirjad ei vasta enam ammu tegelikule elule. Paljud ametid on kadunud või tundmatuseni muutunud. Näiteks 1940. aastatel hakati andma ohtlikel aladel töötajatele pool liitrit piima päevas. See ei kõla tänapäevase lahendusena.

Ühiskond on ju kardinaalselt muutunud.

Mida peeti õigeks 1940. ja 1950. aastatel, see ei ole nüüd enam kohane. Toona olid ühiskondlikud normid erinevad, vanematesse inimestesse suhtuti teistmoodi kui noortesse.

Kõik need eeldused ja alused, mis on sooduspensionidel, on tänapäeval muutunud. Tahame algatada debatti, kuidas sellisest olukorrast välja tulla. Kui ühiskond on kaasatud ja huvigrupid ära kuulatud, siis saame valitsusele ja riigikogule ka eelnõud esitada.