Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
- Kui panna kartul vartest kasvama, siis saab saaki märksa varem.
- Kartulit on võimalik edukalt kasvatada ka Aafrikas.
- Rahvas teeb riigikogulasi kirudes neile liiga.
- Varsti on eesti rahval taas põhjust kartulile tänulik olla.
Kui kunagi öeldi Eesti kohta tunnustavalt kartulivabariik, siis nüüd on sel sõnal halvustav maik ja ka suure osa oma elust kartuli aretamisele ja propageerimisele pühendanud Viive Rosenberg seda Eestiga seoses praegu pigem ei kasutaks.
Eesti tuntuim kartuliteadlane Viive Rosenberg keedab külalistele Keeniast kaasa ostetud teed ja pakub juurde auhinnaks saadud mett. Selle magusa auhinna sai värvika sõnakasutusega Rosenberg artikli eest Saku valla lehes, kus ta kirjeldas oma seiklusi Keenias. Pole ka imestada, sest muhedaid ütlusi ja tabavaid võrdlusi puistab teadlane kui küllusesarvest. Rõõmsad lood kartulikasvatusest Aafrika moodi võtavad aga kurva suuna, kui tuleb jutuks Rosenbergi elutööks kujunenud Saku instituudi lõppvaatus. «Eesti ei ole praegu see riik, kus läheb korda ühe inimese elutöö,» tõdeb asjaosaline.
Kartuli kasvatamisest ja teaduse tegemisest ta siiski loobuda ei kavatse. Selleks on suurepärased võimalused maakodus Pärnumaal. Mida kevadisemaks lähevad ilmad, seda enam süda sinna ihkab, kuigi vett maakodus pole ja elada tuleb küünlavalgel. «Aga te ei kujuta ette, kui ilus on öist taevast vaadata, kui ühtegi teist suitsu pole silmapiiril,» ütleb Rosenberg.
/nginx/o/2019/04/17/11956782t1h6448.jpg)
Muide, kui vanarahvas teadis öelda, et kingsepal pole kingi, siis perekond Rosenbergil on esimesed mugulad juba mullas ja saaki loodetakse saada veel enne jaanipäeva. Kuidas see võimalik on, räägib kartuliteadlane ka Arteri lugejatele.
Olete kahel aastal käinud Keenias kartulikasvatamist õpetamas ja esimesed kartulid on seal üleski võetud. Kui hea kartulisaak Aafrikas oli?
Seal ei saa rääkida sellest, kui hea kartulisaak on võrreldes meiega. Seal on absoluutselt teistsugused tingimused, pole ühtegi traktorit, atra ega sahka. Ainus tööriist on labida moodi kõblas. Shianda küla ei ole mingi kõrb ega savann, seal ei ole veepuudust, on täitsa mõnus kliima. Inimestel on põllulapid, kus suurem osa kasvatab maisi, millest tehakse ugalijahu. On ka mingid ühispõllud kuskil kaugemal, kus kasvab suhkruroog. Sealt nad saavad iga kaheksa kuu järel natuke raha. Kasvatavad maniokki, mille juuri süüakse.
Aga seal võiks igasuguseid köögivilju kasvatada. Võtsin kaasa terve hulga köögiviljaseemneid, andsin sealse peaorganisaatori kätte, aga ta ei osanud nendega vist midagi teha. Me oleksime võinud igasse kohta, kus käisime, teha sellise näidispeenra.
2017. aastal olin ma nädal aega sealses teaduskeskuses, õpetasin kartulitaimi paljundama ja tahtsime nendega koostööd teha, aga millegipärast nad ei võtnud vedu. Lootsin sealt kartulivarsi saada, sest Eestist neid sinna viia on väga keeruline. Midagi mul oli vargsi kaasa võetud, kuigi sellest vist rääkida ei tohi, aga seal kohapeal ma neid paljundasin.
/nginx/o/2019/04/17/11957790t1h8c68.jpg)
Kuidas Aafrikas kartuli paljundamine käib? Ma saan aru, et seal ei saa neid mugulast maha panna nagu meil.
Saab küll, aga teatud kohtades. Ka Keenias saab neid mägedes mugulast maha panna. Selleks on vaja seemnekartul osta, aga see on väga kallis. Teine asi on see, et nad võivad seemnekartuli ära süüa, kui kõht on tühi. Kui kartul üles võtta, siis tuleb seda mõnda aega säilitada, et see hakkaks uuesti kasvama, sest kartul tahab kuu või poolteist puhkeperioodi. Seal on 30 kraadi sooja, ei mingeid hoidlaid.
Mina arvasin, et Aafrika on kartuli jaoks liiga kuum koht, et see sobib pigem parasvöötmesse.
2017 käisin Keenias teefarmis, kus kasvati köögivilja nii, et ühes peenras olid kapsataimed ja teisest peenrast juba võeti kapsast. Nii saab ka kartuliga teha. Kui sa pidevalt kasvatad istikuid, siis saab neid maha istutada.
Ärme sellest üldse räägi, kui suur on saak. Seal on juba korvitäis mugulaid suur saavutus, sest nende lapid on nii väikesed, mõnesse mahub mõnikümmend taime. Aga nad saavad istutada ja koristada aasta ringi, sest neil ei ole talve.
Siin tuleb nüüd sisse vahe Euroopaga, meie soovime sorti, mis kaua puhkaks, kaheksa kuud ei pista oma idu välja. Seal soovitakse sorti, mis hakkab hästi kiiresti idanema.
/nginx/o/2019/04/17/11956790t1h908d.jpg)
Ma vaatan, et teie piltide peal on põhiliselt naised. Kas põlluharimine on Keenias naistetöö?
Üldiselt teevad tööd naised. (Naerab.) Aga seal on üks küla, kus tegutsevad juba kaheksandat aastat Mondo vabatahtlikud, ja nende eesmärk ongi naisettevõtlust arendada. Seal on naiste jaoks tehtud põllumajandusühistud. Aga ka mehed tundsid kartulikasvatuse vastu huvi ja neil tuleb see paremini välja. Ma ei tea, miks. Võib-olla nad võtavad seda asja tõsisemalt.
Taimede viimine ühest riigist teise on väga keeruline. Kui kartuleid veel poes või turul müüakse, siis kust saab Keenias kartulivarsi?
Meie tõime kartulivarsi Uganda piiri äärest. Mägedes kasvas kõik – kartulid, porgandid –, seal on hea kliima, aga teid ei ole, võimatu on sinna saada. Me saime [peatuspaiga] peremehe auto ja tema poeg sõidutas meid sinna. Jäime nii politseile kui ka mässajatele vahele.
Seal oli just seadus muutunud. Kui varem võis istuda autos inimesi nii palju, kui mahtus, kas või kümme, siis just sel päeval, kui meie sõitsime, tulid uued reeglid, et taga võib istuda ainult kolm ja ees kaks. Me läksime mägedesse nii, et taga istus viis inimest. Kui meie saatjad ütlesid, et nüüd on ees politsei, siis kaks sõitjat läksid maha ja meie sõitsime edasi. Siis tuli üks noor mees ja ütles väga ilusas inglise keeles, et mis te siin mängite, teil oli kaks inimest veel peal. Mina tegin näo, et ei saa üldse inglise keelest aru. Mõtlesin, et mis kaebupunn see on, aga tuli välja, et oli ilma mundrita politseinik.
Meid viidi politseijaoskonda ja kaks inimest pandi kartsa. Päästis altkäemaks. Lõpuks see politseinik sai raha enda kätte, pani mundri selga, võttis suure pika püssi ja saatis meid. Et me ei saa muidu läbi, sest vähemalt kaks korda tuleb seda veel üle elada. Kui me tagasi sõitsime, siis oli ühes väikses linnas mäss selle seaduse vastu. Nad olid pahased, et miks meie autoga sõidame, me peaksime ka streikima. Tormasid auto juurde, aga autojuht andis neile raha ja nad lasid meid minema.
Kas te hirmu ka tundsite?
Ebameeldiv oli küll. Eks me ikka teadsime, kuidas politseiga hakkama saame.
/nginx/o/2019/04/17/11956787t1h5f03.jpg)
Kui keeruline oli Keenia tagasihoidlikes oludes kartulikasvatamise õpetusi jagada?
Õpetus käis kahes osas, esimene osa oli teoreetiline ja teises tegime katsed. Mul olid Eestist kaasas jäätisekarbid, käärid, juurdumispulber. Mul oli seal väga hea abiline Wycliffe, kes muretses kotid, kuhu taimed panna. Muld peab olema puhas ja selle sõelumiseks käisime kolmes linnas – Kakamegas, Mumias, Kisumus – köögisõela otsimas, no ei leidnud. Ostsime siis võrkkotis sibulat ja kasutasime seda kotti sõelumiseks.
Pidevalt tuli ise midagi leiutada. Seal ei tohi müüa plastkotte, mina võtsin siit väiksed kotid kaasa ja õpetasin, et neid tuleb mulda pandud taime peal hoida 10–12 päeva, et niiskust säilitada, sest taimel pole veel juuri. Õpetasin, et minge iga hommik taimede juurde, öelge good morning, how are you (tere hommikust, kuidas käsi käib – toim), rääkisin, et taimede eest peab hoolitsema nagu laste eest. Aga pärast mõtlesin, et rumalasti rääkisin – seal ju laste eest ei hoolitseta.
Viie päeva pärast tegin tiiru peale, sinised kotid olid kadunud ja tulemus ei olnud kõige parem. Taimede eest tuleb hoolitseda, neid tuleb hoida kohas, kus päike otse peale ei paista, kuni nad juurduvad.
/nginx/o/2019/04/17/11956788t1hea1a.jpg)
Mis Keenias kartulikasvatamise ootamatult keeruliseks teeb?
Kartuleid tuleb hoida laste ja kanade eest. Kanad on kõige suuremad pahategijad, neil on seal kõik õigused ja kõike nad nokkisid. Me olime terve päeva ära ja kohe varsi maha panna ei saanud, panin varred ämbriga põõsa alla ja mõtlesin, et suuri kartulivarsi kanad ei taha, aga kõik oli laiali tõmmatud. Kanadega oli jah probleeme.
Kartul on nii iirlased kui ka eestlased näljahädast päästnud, kas nii võib minna Keeniaski?
Toidupuudus on seal suur. Külades nad saavad ise süüa kasvatada, aga asulates ja linnades süüa ei ole, nagu Tuuli [Roosma] oma saates («Meie aasta Aafrikas» – toim) ütles: põhiline toit on lastel hommikune tee ja siis närivad suhkruroo varsi. Kartul aitaks palju, kui see tuleks odavalt kätte, kui seda ei toodaks kuskilt kaugelt.
Te käisite kuues kohas õpetamas, kui paljud on juba saaki saanud?
Wycliffe ei saa mulle eriti infot saata, sest seal elektrit pole. Ta saab käia ainult külakeskuse arvutikohvikus. Ta saatis mulle mõned pildid. Kõik ju maksab ja meie projekt lõppes detsembris ära, talle enam ei maksta. Ma püüan talle helistada, sest ta lubas, et märtsis tuleb suurem paljundamine. Aga kui ta Eesti kõne vastu võtab, siis läheb see talle ka üsna kalliks.
Keenias olid kõik nõus nobedasti õppima, aga pärast tekkis probleem – kes hoolitseb taimede eest. Ma ei tulnud selle peale, et see ei ole selle farmi ülesanne, kuhu me need mugulad maha panime. Selles talus oli õppija olemas, aga ta ei tunnetanud, et see on tema oma. Tekkis probleem, et kui see on ühistu oma, siis kes sellega tegeleb.
/nginx/o/2019/03/20/11881325t1h92cb.jpg)
Hoolitsemist nad väga ei oska, unustavad selle ära. Mondo seltskond püüab neile munakasvatust õpetada, muretsesid neile väiksed päiksepatareidel töötavad haudejaamad. Seal tuli iga päev kontrollida niiskust, temperatuuri, aga nad unustasid ära, nädal aega ei läinud juurde ja nii polnudki tulemusi. Töösse suhtumist tuleb neile õpetada.
Kui ma kaks aasta tagasi Keenias käisin, siis uuris üks mees, kuidas panna oma maa tulu tooma. Tal oli suurem maatükk. Ma jagasin natuke soovitusi ja kui ma nüüd käisin, siis oli tal puude all igasuguseid taimi ja istikuid. Müüs neid teistele ja oli väga rahul, et sai minult häid ideid ja tema elu nüüd edeneb.
Mis teid Keenias kõige enam üllatas?
Väga palju vanemaid sureb ja lapsed jäävad üksi, neist ei hooli keegi. Väga noorelt hakatakse lapsi saama. Kui mees jätab pere maha või sureb – näiteks aidsi, mida seal on palju –, siis otsib naine uue mehe. Tavaliselt ei võeta lapsi kaasa, lapsed jäävad külasse. Kui inimesed suudaksid mõista, et perekond on oluline ja kas see seks nüüd kõige tähtsam on. Vabatahtlikud käivad seal õpetamas, mis on aids ja kuidas sellest hoiduda.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/17/11956785t1h0625.jpg)
Kui Mondo hakkas Eestis tegutsema ja soovitas inimestel Aafrika-projekte toetada, siis kirjutas üks ajakirjanik, et kodumaalgi on nii palju häda ja viletsust ning tema ei pea õigeks, et aidatakse hoopis aafriklasi. Kas te peate keenialaste aitamist õigeks?
Mina olen eluaeg teisi inimesi aidanud, aga seal on hoopis teine olukord. Sageli on Eestis see probleem, et juuakse, minnakse lahku, aga mina arvan küll, et enamik Eesti inimesi, kellel mõistust on, tulevad siin toime. Niisugusel tasemel nagu seal ei ole keegi nõus siin elama. Ma näen, et sellist viletsust meil ikka ei ole. Ka on iga Euroopa riigi eelarves raha välisabiks ja see on humaanne käitumine.
/nginx/o/2019/04/17/11957776t1h1ab5.jpg)
Ma panin tähele, et koalitsioonikõneluste ajal heitsid EKRE poliitikud ette, et Eesti annab küll Gruusiale ja Moldovale abi, aga meil endal on nii palju probleeme, mille lahendamiseks on raha vaja.
Teate, praegu on Eestis hullumeelne olukord. Parem, kui ei vaataks telekat ega kuulaks raadiot. See on midagi erakordset, mis toimub. Inimesed on nii ära hirmutatud. Hiljuti küsis üks naine minult, et mis nüüd Eestimaast saab, kui EKRE võimule pääseb. Mina küsisin, et mida nad siis teevad, kas ehitavad raudukse riigile ette või hakkavad inimesi vangi viima. Seda ei tohiks praegu toimuda, niigi oleme väga ärritatud ja rahulolematud. Ükskõik, kes võimul on, aga selline hirmutamine on vastutustundetu. Selleks ei ole raha vaja, et olukorda parandada. Ma tunnen natuke poliitikaasja ja tean, mis siin toimub.
Mis siin siis toimub?
Te teate Reformierakonda, Siim Kallast ja tema tegusid? Nad on püüdnud võimul olla, et oleks ringkaitse. Nende eesmärk on, rääkige mis tahate, et rikkad saagu rikkamaks ja vaesed jäägu vaesemaks. Ma olin Keskerakonna nimekirjas riigikogus ja mina olen seda meelt, et mul on siis hea, kui inimesed hästi elavad. Eesti Energia juhatuse esimees saab kuus 17 000 eurot palka, mõni ei saa mitme aasta jooksulgi sellist palka. Kas on siis nii suur vahe tööpanusel? See on ebaõiglane.
Te olite neli aastat Toompeal. Kas riigikogu muudab inimest?
Mina läksin sinna ideega, et istume maha, mõtleme välja, mis on igas Eesti regioonis head ja mida võiks seal arendada. Teate, seal käib selline rüselemine, keegi ei võta sind kuulda. Eriti ei võetud toona naisi kuulda.
Aga mida riigikogu muudab? Sind hakatakse mõnitama. Minu tütrele ütlesid töökaaslased, et su ema oli varem lugupeetud teadlane, aga kes ta nüüd on. Minu kohta polnud muud halba öelda, kui Õhtuleht kirjutas, et ise on loll ja sõidab taksoga ka veel. Kujutate ette!
Sa muutud ja hakkad mõtlema, et ah, las minna. Kui mind kutsuti külaliikumise esindajatega kohtuma, siis ütlesin, et kui te meid kogu aeg tümitate, siis meil kaobki ära tahtmine midagi teha. Kui tahame, et meil oleks Eesti riik, siis meil peab olema parlament, ministrid, ametnikud. Miks me neid nii tümitame? Kelle huvides see on?
Miks suhtumine saadikutesse rahva seas nii halb on?
Öelge mulle, miks? Kõik need jutud, et ettevõtja, näitleja või luuletaja ei või olla riigikogus – minu arvates riigikogu just peab olema läbilõige ühiskonnast. Mu enda koolivend ütles mulle, et miks sa, Viive, sinna läksid, seal peavad olema juristid. No ei saa nii. Juristid peavad saadikuid aitama.
Ma tõepoolest kuulsin riigikogus sellist suhtumist Isamaa inimese käest, et nõukaajal hellitati põllumehi, aga nüüd me näitame neile. Siin on see probleem, et ei tehta inimestele selgeks, miks põllumehed ja rannakalurid saavad osta madalama aktsiisiga kütust kui see, kes sõidab autoga. Sest põllumehed ei kuluta maad kündes asfaltteid. See on ju täiesti normaalne. Toona olid isamaalased hästi ägedad ja üks süüdistas, et põllumehed tahavad ainult raha saada, aga see on ju hoopis majanduse reguleerimine.
Kui mina olin riigikogus, siis võtsime vastu otsuse, et riigimetsas tuleb pidada kaks kuud raierahu. Ei saa nii, et ajal, mil linnud poegivad ja loomad pesitsevad, metsad langevad. Siis oldi vastu, et see kehtiks erametsas, sest kaks kuud ei saa harvestere kasutada. Aga öelge, mitu kuud saab põllumees kasutada atra või kombaini? Kombaini ostmiseks tehakse suuri investeeringuid ja kui põllumees peaks üksi kandma kõik need kulud, siis oleks toit nii kallis, et inimesed ei suudaks seda osta. Põllud olid toona harimata ja võsastusid. Minu seisukoht on, et inimene ei vaja arvutit ega autot, kui tal pole toitu ega jooki.
Ma olen seda meelt, et peaks tegema tõelise riigireformi, et meil oleks parem arstiabi, ja mis kõige tähtsam – et inimesed ei läheks siit ära.
/nginx/o/2019/04/17/11956777t1h08ae.jpg)
Alati lubavad parteid enne valimisi, et nemad hakkavad maaelu päästma. Kas maaelu saab päästa ja on see vajalik?
Muidugi saab. Üks asi on toetused. Need ei ole maarahvale raha jagamine, vaid majanduse reguleerimine. Juba ammu räägiti, et 2013 lõpetatakse euroliidus põllumajandustoetuste maksmine ära. See ei ole võimalik, sest toidutootmine läheb kalliks. Aga siin on nüansse.
Ma arvan, et Eestis tahavad kaupmehed liiga palju vaheltkasu saada. Nagu selle alkoholiga on. Nüüd tuleb välja, et meie poepidajad võtavad rohkem vahelt kui lätlased ja aktsiiside alandamine ei aita. See lärm, et meil jääb Lätist toodud alkoholi pärast aktsiis saamata – see on ju nii hea reklaam. Ka need, kes varem ei tulnud selle peale, lähevad Lätti poodi.
Eks Lätis ole ka üldiselt soodsamad hinnad ja Lõuna-Eestist on Riiga lühem tee kui Tallinna.
See on igal ajal nii olnud, et kuskilt mujalt riigist tuuakse midagi. Mina kaitsesin oma kandidaadikraadi 1980. aastal Valgevenes Minski lähistel ja iga kord koju tulles oli mu kohver täis aluspesu, sest seal oli see väga ilus ja odav. Kõik tellisid. Käisin Moskvas, seal oli Saksa DV kauplus, tõin sealt miksereid ja igasuguseid asju. Alati on toodud.
Mõne aja eest Kihnus käies tuli mul kohalike inimestega jutuks, et seal võiks riik maksta kodanikupalka. See ei peaks olema suur, aitaks üle elada talve, kui turiste pole, ja tagaks ravikindlustuse. Kas Eesti kaugemates piirkondades, olgu need siis väikesaared või Setumaa, oleks kodanikupalk mõistlik?
Ma arvan, et igasugune abi oleks mõistlik. Eks meil ole siin vigu ka tehtud, näiteks Setumaale eraldas riik igal aastal 10 miljonit Eesti krooni, aga mitte potitööstuse tegemiseks või muuks ettevõtluseks, vaid teadlaste küllakutsumiseks, seminarideks. Me oleksime pidanud ettevõtlust toetama.
Täpselt samuti on euroliidu rahaga. Selle raha halb omadus on, et seda saab kindlateks asjadeks, aga ei anta selleks, mida paikkond tegelikult vajab. Ehitatakse külakeskusi ja pärast on need tühjad. Või näiteks Põltsamaa, kus seisab tühi kutsekool. Miks see sinna tehti? Võib-olla oleks seda mujale rohkem vaja olnud.
Te sõidate kindlasti palju mööda Eestit ringi, kas põllud on ikka söötis?
Väga palju haritakse üles. Minu kodukülas Tartumaal oli naabrite põldudel mitmemeetrine võsa, aga see on nüüd maha võetud, maa on üles haritud, tehakse nagu uuesti alet. Ei saa võrrelda sellega, mis oli 20 aastat tagasi.
/nginx/o/2019/04/17/11957816t1h450d.jpg)
Aga mille kasvatamine Eesti põldudel end praegu ära tasub?
Kartuli kasvatamine tasub vähem ära, see oli tulus siis, kui meil oli Venemaaga leping. Teravilja kasvatamine on tulus, sellel on turgu. Aga viljakasvatus tasub ära ainult siis, kui on toetused, sest kombaini ostmiseks on toetust vaja.
Üle-eelmisel suvel sadas lõputult, kartul jäi põllule; mullu päike küttis nii, et kartulid olid vaos kuumad. Kas kliima muutumine sunnib Eesti põllumehi põllukultuure välja vahetama?
Ma arvan, et veel ei sunni. Muide, mina kuulun nende teadlaste hulka, kes ütlevad, et inimesed ei suuda kliimat muuta. Meie suudame oma keskkonda muuta, aga kas suvi tuleb soe või jääpangad Arktikas sulavad – see ei ole meie võimuses. See on universumi käes. Keskkonna reostamine, loodusressursside ära kasutamine – see on meie teha. See on naeruväärne, kuidas nüüd räägitakse, et inimesed suudavad paar kraadi temperatuuritõusu ära hoida. Need muutused, näiteks jääaeg, olid Eestis ka siis, kui inimesi siin veel ei elanudki. Aga muutused on, sellest ei saa üle ega ümber.
:format(webp)/nginx/o/2018/09/04/11379139t1h1c96.jpg)
Kui hästi vanad Eesti kartulisordid kliima muutumisele vastu peavad?
Sordid elavad kõik üle. Ma vaatasin, et Eesti kartulisortide seeme on Jõgeval (Eesti taimekasvatus instituudis – toim) otsas. Neid võiks palju rohkem kasvatada, aga eks see sõltub inimestest, ja välisfirmade pressing on ka hästi suur.
Mida te silmas peate?
Kõik otsivad endale turgu. Eestis kartulikasvatust ei toetata, aga teistes riikides – Saksamaal, Hollandis – seda tehakse ja neil ongi võimalik seetõttu odavamalt toota. Ka sealne kliima võimaldab seda. Meil on suuremad kartulikasvatajad juba ammu välismaa firmadega lepingud teinud ja peavad nende seemne sisse ostma.
Räägitakse, et näiteks kooliköögid ei taha Eesti kartuleid, sest need on muhklikud ja kui masinaga koorida, läheb palju kaotsi. Välismaised mugulad on siledad, kuigi nende maitse on kehvake, sest aretades on just välimusele rõhku pandud.
Olen rääkinud Hollandi sordiaretajatega ja nad ütlevad, et maitse pole tähtis, selleks on maitsesoolad, kartul peab olema suur, sile ja ilus. Kui ma küsisin, mida te ise sööte, siis hakkasid naerma, et ikka seda head kartulit, saja-aastast «Pintjed». Aga meil ei taheta vaeva näha. Nagu president Meri kunagi ütles: meil tahetakse õhtuks rikkaks saada. Kui kohe tulemust ei saada, siis loobutakse. Ma olen Lõuna-Eestis propageerinud uusi sorte, aga mehed ütlevad, et sellest ei tule midagi välja. Nad ei võta vedu, et paremaid kartuleid kasvatada. Aga seda pean küll ütlema, et praegu on kartulihind tavatarbijale kallis.
Kas me praegu väärime kartulivabariigi tiitlit?
Seda öeldakse meil põlastusega, et meie oleme kartuli- ja teised on banaanivabariigid. Miks me peame olema kartulivabariik? Mina seda sõna enam ei kasutaks.
/nginx/o/2019/04/17/11957817t1h34ce.jpg)
Mulle tundub, et kartuli söömine on Eestis moest läinud. Pigem süüakse pastat.
Kartul peab maitsev olema, aga alati see nii pole. Koolides pakutakse välismaa kartuleid, masinaga kooritud, vahel hoitakse neid sublimaadi lahuses, see ei kõlba ju süüa. Miks peaks laps tahtma seda süüa!
Üks asi on veel – noor inimene tuleb töölt, ta on väsinud, aga pere ootab süüa. Makaronid paned potti ja kümne minutiga on toit valmis, aga kartulit peab koorima, enne võib-olla ka keldrist tooma, siis keetma. Kui minu lapselapsed olid väiksed, siis koorisin kartulid valmis, pesin külma veega puhtaks ja panin toidukorra jagu kilekotti. Külmkapis seisab kartul nii nädala kindlasti ja mugav on võtta.
Sirelililla kartulipuder
/nginx/o/2019/04/17/11956793t1h8860.jpg)
Keeda u 1–1,2 kg kooritud Blue Congo mugulaid soolaga maitsestatud vees pehmeks, kurna ja tambi katki. Lisa soola, osade kaupa klaasitäis või soovi korral rohkem kuuma piima ja paar supilusika täit võid. Sega ja klopi käsitsi õhuliseks, mikserdades võib puder muutuda kleepuvaks, tihkeks seebitaoliseks massiks. Kuumalt on puder kauni helelilla värvusega. Jahtunult muutub puder tumesiniseks ja sobib hästi suupiste lisandiks. Kui putru soojendada, muutub värvus jälle heledaks.
Ma teen ka nii, et keedan pool ämbrit kartuleid ära, võtan koore maha, kui kartul on veel soe. See tuleb siis sipsti maha. Need keedetud kartulid panen külmkappi ja siis saab neid kiiresti üle küpsetada. Väiksemad kartulid on selleks muidugi paremad. Pühapäeval keetke potitäis ära ja siis saate neid iga kell võtta.
Kui palju te ise kartuleid kasvatate?
Meil on Pärnumaal üks väike maakoht, kus pole vett ega elektrit ega ühtegi suitsu ümberringi näha. Kunagi on seal olnud 40 hektarit kartuli all, aga nüüd on meil veidi alla hektari. Kui on üle hektari, siis pead igal aastal ostma 20 protsenti uut seemet, aga meil on seemet endalgi üle. Me ise teeme katseid ja meil on seal 16–17 sorti maas. Seal on väga hea sort «Teele», see keetes ei lagune, on sellise kujuga nagu «Laura», sisu ei ole küll nii kollane, aga väga hea maitsega ja annab head saaki.
Kas kasvatate 16 sorti oma lõbuks või on see teaduslik katsepõld?
Ma ei tööta enam, nii et see on oma lõbuks. Mul kasvab seal veel igasuguseid asju, ma lihtsalt ei saa teisiti. Ma olen ka enne öelnud, et iga inimene sünnib mingi eeldusega, mõni on kunstnik, mõni põllumees. Ma ei käinud veel kooliski, ei osanud lugeda ega kirjutada, kui mul olid oma katselapid. Mul on teadlase uudishimu ja sellepärast tegelengi praegu ka kartuliga.
Kas Eestis oleks võimalik kartulit nii kasvatada, et jaanipäevaks on värske saak valmis? Kuuldavasti on Soomes nii mõnigi mees tänu sellele rikkaks saanud, et kasvatab loori all kartulit.
Minu arvates oleks küll. Ma olen mõelnud, et kui mu abikaasa pensionile jääb, siis hakkame ise ka kasvatama, aga mitte nii suurelt, sest oleme juba eakad. Harkus üks mees tegi sedasi, ja ta rääkis, et jõua nii palju kasvatada, kui restoranid tahavad. Ta küsis 40 Eesti krooni kilost, see oli toona korralik hind.
Kui ma tahan jaanipäevaks värsket kartulit saada, kas olen siis juba hiljaks jäänud maa ette soojendamisega ja katteloori maha panemisega?
Ei ole hiljaks jäänud, kui põllu peale panna. Mina saan värsket kartulit enne jaanipäeva, panin kartulid juba ämbritesse kasvama, aga need on kasvuhoones. Ma mõtlesin ühe huvitava meetodi, kuidas kartulit ette idandada. Mul oli kilerull ja tuli idee, kuidas seda kasutada. Panin kilerullile turvast ja selle peale kartulid, püüdsin rulli keerata, aga ei tulnud välja. Siis tuli mõte panna neid nii, et üks mugul on üleval ja teine all. Panin turvast peale ja siis andis hästi rulli keerata, ja nii hakkas kartul hästi idanema. Kartulile tuli juurepall, panin hiljem need koos turbaga maha ja juba 3. mail olid kartulid üleval. Nii saab ka lilletaimi ette kasvatada.
/nginx/o/2019/04/17/11957848t1h971c.jpg)
Kui hästi see meetod, mida te Keenias õpetasite – kartuli pistikust kasvatamine –, Eestisse sobib?
See on vana tehnoloogia, nõukogude ajal saime sellele Moskvast patendi. Eestis kasutati seda 1980ndatel umbes sajas majandis, ka Lätis ja Leedus ja mujal, kuni Novosibirskini välja. Eesmärk oli paljundada viirusvaba seemnekartulit. Meil on nüüd keelatud seda kasutada, kuna eurodirektiivid ei näe ette.
Mul oli üks huvitav juhus, aga poliitika segas selle ära. Kui panna istikust kartul maha, siis olenevalt sordist kulub saagi saamiseks pooleteist kuni kaks kuud, mugulast pannes kulub neli kuud. Mulle helistas 1991. aastal üks mees Kamtšatkalt, et neil on nii lühike suvi, aga palju looduslikku sooja vett ja saaks kartuli panna kilemajja kasvama. Seal oli palju sõjaväelasi, kes tahtsid toitu saada. Meil Sakus (Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Instituudis – toim) oli just kaks Kamtšatka naist õppimas, aga siis tuli augustiputš ja nad vaatasid, kuidas koju saavad. See oleks väga huvitav projekt olnud.
Ma sain 2013 Rootsis Euroopa naisleiutajate preemia selle tehnoloogia eest. Leiti, et sellega saab leevendada näljahäda niisugustes kohtades, kus on toidupuudus. Kui kartul tuli, siis pääses inimkond näljahädast. Kohtades, kuhu mugulast maha panemise meetod ei sobi, võiks see olla lahendus, aga seda on vaja rohkem õpetada.
/nginx/o/2019/04/17/11957772t1hbbcf.jpg)
Kartul on eesti rahva näljasurmast päästnud ja tänu piirituse ajamisele rikkaks teinud. Millal kartul eesti rahvast kolmandat korda aitab ja meil on põhjust neile mugulatele veel kord tänulik olla?
Ma arvan, et see tuleb varsti. See võib olla näiteks huvitavate kartulite kasvatamine. Kui hakatakse oma eestimaitselist kartulit kasvatama ja eksportima. Kui inimesed hakkavad aru saama, et hea on hea.
Kui suured Euroopa riigid, nagu Holland, Taani, Saksamaa kasvatavad palju kartulit, siis kes Eesti kartulit võiksid tahta?
Möödunud sajandi alguses hakkasid levima kartuli viirushaigused, kuid Eestis polnud need nii levinud ja 1930ndatel eksporditi meie kartulit kuni Argentinani välja. Ma olin 1986. aastal esimest korda Hispaanias konverentsil, kui üks vanahärra ütles, et tõi Eestist omal ajal kartuliseemet ja et Eesti ärimees on väga usaldusväärne ja aus.
On meil praegu maailmale pakkuda sellist viirusvaba seemet?
Kindlasti mitte, oleme nii väike riik ja meil on nii vähe maad ka. Aga siin on võimalik paremini kasvatada kartulit kui lõunapoolsetes maades, nagu näiteks Iisrael või Ungari, sest neil on palju kahjureid, kes viirusi edasi kannavad.
Te ütlesite ennist, et euroliit ei luba enam pistikust kartulit kasvatada. Mis selle põhjus on?
Kartuli kasvatamisel on omad reeglid – sa pead ostma sertifitseeritud seemne ja neid sorte, mis on sordilehel. Ainult seemnekasvatuses võib pistikuid kasutada. Kui vanasti oli Eestis sada majandit, mis seda meetodit kasutasid, siis praegu ainult Jõgeva. Just esmaspäeval viidi siit Sakust taimed sinna, võib-olla viimast aastat, sest kõik likvideeritakse.
Miks?
Mina küsiks ka, miks. Ja küsiks, kuivõrd saab Eesti riik rikkamaks või paremaks, kui see keskus siin Sakus likvideeritakse.
/nginx/o/2019/04/17/11957818t1h592b.jpg)
Teil on siin Sakus vist väga kurb olla, kui teie elutöö kaob.
Eesti ei ole praegu see riik, kus läheb korda ühe inimese elutöö. Mulle ütles isegi peaminister [Jüri Ratas], et Viive, see on sinu elutöö. Fakt on see, et kunagi läks siit välja enam kui 60 000 katseklaasis taime üle Nõukogude Liidu. Jah, Moskvast meid aidati, me saime seadmeid, sest meil olid tulemused teaduses. Aga kui tuli Eesti riik, siis nüüd on kaheksas kord, kui seda keskust likvideeritakse. Mina olin varem seal ja ma olen selline inimene, kellest ei saa üle ega ümber. Ma leidsin alati kellegi, kes mind aitas. Küll püüti erastamisagentuuri kaudu likvideerida, siis oleme olnud maaülikooli all. Kui Alar Karis maaülikooli rektoriks tuli, siis ta tahtis Saku filiaali kohe maha müüa, et viime need mõned katseklaasid Jõgevale. Asi on vist selles, et keegi on sellest ehitusest huvitatud, siin Sakus on ka 1,6 ha maad. Lihtsalt ärihuvid.
Aga nüüd mind enam ei ole ja pole ka enam pääsu. Ma küll pöördusin Jüri Ratase poole. Tema küsis, et kui ma homme tulen külla, kas tuled mulle vastu. Ma ütlesin, et ei tule, ma juba kolm aastat ei tööta seal, sain kinga. Ta ei uskunud. Ega siin enam palju päästa pole, sest inimesi pole.
/nginx/o/2019/04/17/11957781t1h245d.jpg)
Mis Sakusse aastate jooksul kogunenud seemnepangast saab?
See geenipank viiakse Jõgevale. See jääb alles, aga mitte sellisena nagu siin. Meil on viljapuud, dekoratiivtaimed, kartulisorte on umbes 500, aretusmaterjalid. Kõik kindlasti ei jää alles. Kui see läheb sinna, siis see jääb sinna muuseumina. See temaatika kaob ära. Midagi ei ole teha. Ma olen pensionil, aga kujutasin seda nii ette, et tulevad noored inimesed, kellele ma oma kogemused edasi annan. Aga kui tuli uus juht, siis selgus, et kõik on valesti tehtud, ja ma naeran, et hea, et mind vangi ei pandud. Sellist asja on praegu Eestis palju.
CV
Viive Rosenberg
Sündinud 12.02.1943
Tegelenud peamiselt kartuli, aga ka teiste aiataimede tervendamis- ja paljundamismeetodite loomise ja rakendamisega. Ta on ka innukas kartuli tutvustaja ja propageerija.
Pannud Eestis aluse taimebiotehnoloogiaalasele uurimistööle, loonud seemnekartuli tervendamise tehnoloogia, mida on kasutatud Lätis, Soomes, Hollandis jm.
Pälvinud Eesti Vabariigi teaduspreemia (1998).
Viive Rosenberg oli 1998–2005 Keskerakonna liige ning kuulus 1999–2003 Riigikogu IX ja X koosseisu.
1981 valmis Viive Rosenbergi tööst dokumentaalfilm «800 lööki ehk kilgilaulu soodsast mõjust kartuli kasvatamisel».