«Ta mõjus nagu kool»

Pildil luuletaja Indrek Hirv.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Koos Pirita kloostri vaimuliku Vello Saloga psalmid eestikeelde tõlkinud luuletaja Indrek Hirv rääkis, et Salo oli suur õpetaja, aga temaga oli ka lihtsalt mõnus nalja visata.

«Sügisel käisin teda enne Hispaaniasse minekut Pirital vaatamas. Istusime tugitoolis kamina juures. Ega me suurt ei rääkinud, vaikisime. Lagle Parek tuli mööda ja naeris, et me lihtsalt oleme. See oli jumalaga jätmine. Mina teadsin, et lähen neljaks kuuks ära. Tema teadis, et ta seda vastu ei pea,» rääkis täna öösel lahkunud Vello Salo sõber, luuletaja, tõlkija ja kunstnik Indrek Hirv.

Milline oli teie sõprus Velloga?

Ta mõjus nagu kool. Kool korrastab inimesi mõtlemise ja maailma suhtumist. Ta oli suur õpetaja ja minu elu oli võrdlemisi pilla-palla enne, kui me hakkasime koostööd tegema. Ja siis 2003. aastal kutsus ta mind Piritale. Me olime head tuttavad, aga koostööd ei olnud teinud. Temaga koos töötades ja tema mõtisklusi kuulates sain oma mõtted korrastatud. Sain süsteemi ja struktuuri ja see on mind siiamaani üleval hoidnud.

Tuli see korrastatus religioossest süsteemist?

Jah, aga mitte ainult. Rääkisime rahvusest ja poliitikast, Eestist laiemas mõttes, eestlase saatusest maailmas. Üks Vello ütlusi oli, et ära jaga asju mitte tähtsamateks ja vähem tähtsamateks, vaid tähtsateks ja nendeks, mille peale sa ei mõtle.

Ta õpetas keskenduma tähtsale ja tema jaoks Eesti oli kahtlemata tähtsate asjade seas. Ta oli jumala mees, aga ka suur eestlane. 

Milles seisnes oli Vello fenomen?

Pirita kabel ei ole algselt mõeldud nii, et seal oleks oma kogudus. Aga tänu Vellole on sinna tekkinud kogudus, mis on väga intelligentne. Seal käivad muusikud, heliloojad ja väliseestlased, mõned ainult selleks, et kuulata Vello mõtisklusi.

Ta suutis inimesi koondada, sest näiteks varahommikutel toimunud jutlusi käidi kuulamas ka mujalt. Kabel oli rahvast täis, tema mõtisklustel oli alati mingisugune tänapäevane või väga aktuaalne külg. Maailma ja Eesti sündmused jooksid tema mõtisklustest läbi. Seda pole keegi salvestanud, see jälg on inimeste mälus.

Ta oli karismaatiline mees, kellega oli tore ka konjakit juua. Ta oli lõbus, vahel isegi nokkis natukene, aga kunagi ei solvanud, vaid alati tasandas selle ära. Vello lemmikmark oli Rémy Martin XO, seda palus ta kaugetel külalistel laeva pealt kaasa osta. Meie tööpäev lõppes alati konjakiga. Vello oli õpetaja, ta ei rääkinud niisama, ka tema naljadel oli väike õpetus sees. Kahjuks ei ole mina suurem asi õpilane, tema õpetusest jooksis mul liiga suur osa mööda külgi alla. Ja nüüd on kurb ja tühi tunne, nagu oleks must endast parem osa kaotsi läinud.

Üks mälestus.
Tuleb meelde hilissuvepäev Saadjärve ääres seitsmeteistkümne aasta eest. Avati Soomepoiste muuseumi, Vello teadis, et tulen paadiga üle järve ja oli mind pikale paadisillale ootama tulnud. Meie kolme-aastase Pärtliga sõudsime kaugelt Äksi kiriku poolt, Vello seisis sillaotsal ja ootas.

Siis võttis poisi paadist sillale vastu. Olime üle mitme nädala kokku saanud, juttu jätkus, kõndisime kalda poole, minul poiss kukil. Siis tuli suure musta autoga Lennart Meri, naeratas Vellole ja andis Pärtlile mu kukil kätt - mina hoidsin poisi jalgadest kinni, mulle ei saanud anda.

Selles oli midagi väga eestilikku: üks võrdlemisi tähtis riiklik sündmus, kõrval imeilus järv ja lõhnavad, juba natuke kolletavad kased... ning president kättpidi väikest poissi tervitamas, ise jalgupidi niitmata heinas. Ja muhelev Vello, kes nautis selle hetke iga varjundit.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles