Meie isa lahkumine

  • Vello Salo oli eestvedajast, eeskõndijast Teejuht.
  • Ülestõusmispüha koidikul lahkunud Salo surm oli sümboolne.
  • Tõe, õiguse ja õigluse eest seisnud Salo elas ülimalt erandlikku elu.
  • Salo elujälg eesti kirjanduses ja kultuuris on pikk ning sügav.

Vello Salo 2008. aastal Pirita kloostris oma töötoas. «Olla eestlane tähendab võidelda igal pool ja igal ajal,» ütles Salo, kelle elulugu seda kõnekalt kinnitab. 

FOTO: Toomas Huik

Eile, esimesel ülestõusmispühal ärkas kogu Eesti kirkas kevadpäikeses. Lapsepõlvest meenub mulle, kuidas ema ütles sel hommikul: «Vaata, poeg, kuidas päike tantsib!» Ja kuigi päikesesse polnud võimalik vaadata, uskusin ma, et ta tõesti tantsib suurest rõõmust Jeesus Kristuse surmavallast pääsemise puhul.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Aga eile, ainult mõni tund enne koitu, kustus ühe mehe silmavalgus, vaikis tema süda. See mees oli isa Vello, Pirita kloostri preester, katoliku vaimulik, teoloog, eksegeet, kirjastaja, tõlkija, toimetaja, polüglott, professor, Helsingi ülikooli audoktor, soomepoiss... Võin jäädagi siin loetlema kõiki neid tegemisi, isikuid ja asutusi, mille või kellega Vello Salo seotud oli. Kuuldavasti oli ta koguni giid, rühmajuht Vatikanis, mis minu jaoks võimendub kokkuvõtvalt üheksainsaks sõnaks: teejuht. Ei, veelgi kõrgemalt, veelgi võimsamalt – eestvedajast, eeskõndijast Teejuht.

Tagasi üles