Juubelitantsupeo sõnum on hoida Eestimaad

  • Tipphetkel on tantsuplatsil 11 000 rahvatantsijat
  • Tantsupidu tuleb suurem kui kunagi varem
  • Eesti äärealadel on keeruline kokku saada vajalikku arvu tantsupaare

Tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste ütleb, et Eestimaa tuleb sama ilusana anda edasi ka neile, kes tulevad meie järel.

FOTO: Madis Sinivee

Varsti ongi taas see aeg käes. Juba vähem kui kolme kuu pärast algab laulu- ja tantsupeonädal, mil kõik eestlased selgemalt kui ühelgi muul puhul aduvad, kes me õigupoolest sellised oleme. Seekordne tantsupidu saab olema sügav ja tagasivaatav kummardus kogu Eestimaale.

«Me kõik tuleme kuskilt Eestimaa otsast, meil on sealt midagi väga tähtsat kaasa võtta, keegi on meil ees käinud, keegi tuleb meie järel, me kõik oleme siin – Eestimaal. Üks, mis kõiki meid kõnetab, on seesama maa. Olgu selleks siis marjamaa, rannamaa, soomaa, kapsamaa, metsamaa või heinamaa,» rääkis XX juubelitantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste oma peoeelsetest mõtetest.

Just maa teema lummas Rajastet juba kolm ja pool aastat tagasi, kui ta oma ideed konkursile välja pakkus ja nendega ka žürii südame võitis.

«Mõelge, kui meil seda Eestimaad ei oleks, siis me ei tantsiks siin, me ei lauaks siin – see kõik oleks midagi muud. Meie suur ja siiras soov on, et kõik, mida peol kogete – meie tantsud ja mustrid ja rahvariided ja Eesti muusika – tooks esile peamise sõnumi: et me väga hoiaksime oma Eestimaad,» rääkis Rajaste.

Ta tahab, et jõuaksime veel Eesti heinamaade eest hoolitseda. Ta soovib, et avastaks end ikka ja jälle tundelt, et pean saama ühte kindlasse metsatukka – kuna seal on just need maasikad, mida mu lapsed süüa armastavad. Ta palub, et enne, kui me siin Eestimaal ükskõik mida teeme, tagajärgede üle tõsiselt järele mõtleksime.

«Me kõik tunnistame, et Eestimaa on ilus. Meie kõigi võimuses on teha, et ta oleks selline ka neile, kes tulevad meie järel. Ma tahan, et kui me näitame lapselapsele, kuidas kasele auk sisse teha ja nii mahla saada, siis võiksime näidata ka seda, kuidas sinna auku pärast punn sisse lükata, et puu mahlast tühjaks ei jääks,» selgitas tantsupeo pealavastaja. 

Suur tagasivaade

Kuid maa teema kõrval on selle aasta tantsupidu mitmes mõttes märgiline. Tänavu möödub 150 aastat esimesest laulupeost, mis tähistas pärisorjusest vabanemise 50. aastapäeva. Kokkuvõttes tähendab see, et me hakkasime eestlaseks olemisest rääkima 200 aastat tagasi. «Tuljaku» vanus on sada aastat ja natuke peale.

Kogu see teadmine oli aluseks sellele, et tantsupeo tööpealkiri oli esmalt «Alguse valguses». Siit tuleb ka vastus küsimusele, miks on juubelitantsupeo esimene number Mait Agu jõuline meestetants «Oma õnne sepad».

«Aga selleks, et see paneks meid mõtleme, kust me tuleme. Me oleme pidanud kunagi oma vabaduse eest võitlema – mitte alati relva, vaid ka laulu ja kultuuriga. Kui 1440 meest on korraga väljakul tantsimas ja nad koos ütlevad, et «iga mees on oma saatuse sepp» ja «kui ükskord prahvatab vimm…» – et me kõik tunneksime ja tajuksime, et see mees on ka täna valmis Eestimaa eest seisma,» rääkis Vaike Rajaste.

XXVII laulu- ja XX tantsupeo „Minu arm“ ajakava

  • Tuletulemine 1.06 (Tartu) – 3.07 (Tallinn)
  • Ühiskontsert Tartus Maarja kirikus neljapäeval, 20. juunil
  • Laulu- ja tantsupeo nädala algus pühapäeval, 30. juunil
  • Tantsupeo peaproov-etendus neljapäeval, 4. juulil kell 15.00
  • Tantsupeo 1. etendus neljapäeval, 4. juulil kell 19.00
  • Tantsupeo 2. etendus reedel, 5. juulil kell 11.00
  • Tantsupeo 3. etendus reedel, 5. juulil kell 18.00
  • Kontsert “Kannelde öö” neljapäeval, 4. juulil kell 21.00
  • Rahvamuusikapidu reedel, 5. juulil kl 14.00
  • Rongkäik laupäeval, 6. juulil kl 13.00 – 18.00

Pealavastaja hinnangul ei peaks me niimoodi tagasi vaadates häbenema ka neid tantse, mis on loodud okupatsiooniaegadel. Nii leiab valikust näiteks ühe hoogsa «Kolhoositantsu». «See tants ei räägi mitte midagi kolhoosist, me ei ülista valitsenud korda. Eesti inimesed vajasid 50ndatel tantsu nagu õhku, uusi tantse oli vaja ja neile lihtsalt tuli panna pealkirju, mis lubasid neid tantsida. Olgu, see on võetud filmist «Valgus Koordis», aga me peame teadma oma ajalugu. Ullo Toomi tants iseenesest on ju väga ilus,» selgitas Rajaste ühte oma repertuaarivalikutest.

Pool peorepertuaarist ongi pidudel varem esitatud tantsud – kummardus nendele inimestele, kes on 85 aasta jooksul seda kultuuri viljelenud, seda edasi viinud, elus hoidnud ega ole lasknud traditsioonil katkeda. Miks mitte vaadata vahepeal tagasi, et ka tänapäeva põlvkonnale ja tulevastele lastele anda teada sellest, mis meil on olnud. Nii on tark toimida.

Teada-tuntud tantsude kõrval on tantsupeol ruumi ka vägagi uutele, muu hulgas lausa just selle peo tarvis loodud tantsudele.

«Elo Unt ja tema paari aasta eest loodud «Õhtu labajalg» on näiteks minu silmis kirjeldamatult kuninglik tants. Just see väärikus, mis selles tantsus välja lööb! Tants, mis sobib väga hästi kogenud tantsijatele, kes oskavad selle välja tantsida. Kui ma seda esimest korda nägin, siis mõtlesin kohe, et see võiks kindlasti olla tantsupeol,» rääkis Rajaste.

Tema enda loomingust pärineb seekordsel peol näiteks InBoili laulule loodud tants «Tule, tantsime».

Mis sõnumi lavastaja ise sellele kaasa annab? Väga vastukäiv, kontrastsetele sõnadele ja muusikale tuginev tants. Sõnadki on ju väga sünged: «takuse särgiga ori tuli mu randa». Meenuvad ajad – 40ndad –, mil meie inimesed pidid end varjama sohu. Ja siit saab alguse tantsu autori lõputute küsimuste, seoste ja tunnete laviin, millele ta liigutustega vastuseid proovib leida. 

«Mis tundega inimesed sinna sohu läksid? Või mis tundega me sinna praegu lähme? Me ju mingil määral kardame teda, sest me ei tunne teda. Me oleme ettevaatlikud, ma ei astu sinna pumbdi! Me ei lähe sinna jooksma. Kui soos ulatab meile keegi käe, siis tabame end mõttelt, kas pakkuja on ikka pärisinimene, või on ta mingisugune müstiline olend. Veab ta mind kuskile? Kas soos on piisavalt tugevad puud, mille kõikuvate tüvede varju end peita? Ma tean, et ma ei mahu selle taha, aga ma võin tunda, et ta võtab mu ümber kinni ja hoiab sind – tule, ma pakun sulle kaitset. Võib olla see tüdruk ei olegi haldjas, võib olla ma saangi ta kätte! Ma ju saan teda tõsta kui õrna olendit, ma saan ju ka talle pakkuda midagi – sulle pakkuda! Kontrast muusikas on juba nii suur sees, see oli mulle nii inspireeriv..» ei taha Rajaste mõtete jada katkeda.

Tuleb läbi aegade suurim pidu

Eestis tegutseb praegu ei rohkem ega vähem kui 1765 tantsurühma. Hetkel on peole registreeritud tantsukollektiive 875 ning koos võimlemisrühmadega koguni 1021. Aprilli lõpuks on ettenäitamiste põhjal selge, kes neist peole pääsevad.

Laulu- ja tantsupeo sihtasutuse pressiesindaja Sten Weidebaumi sõnul on praeguste arvestuste järgi tantsupeole oodata ligi 600 tantsurühma ning koos võimlejatega üle 700 rühma.

«Et peol osalevad uue liigina pererühmad, võib öelda, et tantsupeole on taas oodata rohkem osalejaid kui kunagi varem,» tõdes Weidebaum.

Rühmade arv on aasta-aastalt kasvanud ja huvi rahvatantsu vastu on üldises vaates ikka väga suur.

Korraldajad tõdevad, et samas peegeldavad ilmselgelt pererühmad meie äärealade ja väikeste kogukondade olukorda, kus tänaseks on mitmel pool keeruline kokku saada vajalikku arvu tantsupaare, et oleks võimalik eraldi liigina tantsupeol osaleda.

Mis peo ülesehitusse puutub, siis ilma «Tuljakuta» ükski tantsupidu enam muidugi ei lõpe. Finaali ajal on korraga tantsuplatsil kõik 11 000 tantsijat. Tantsupõrandaks olev jalgpalliväljas jagatakse 60-osaliseks ruudustikuks. Finaalis lähevad loomulikult käiku ka jooksurajad ja trepid. Peale Eesti tantsijate kandideerivad tantsupeole Välis-Eesti tantsurühmad.

Muusikutest on põhihäälteks päriselt kohal viibiv ansambel Estonian Voices, lisaks mõned solistid, orkester ja Viljandi muusikakooli sümfooniaorkestri koor. Kokku esitatakse 28 tantsu. Kõik piletid on ammu välja müüdud.

Rajaste teekond lapseohtu tantsijat pealavastajani

Vaike Rajaste jõuab oma tantsuteest rääkides ikka oma Aseris möödunud lapsepõlve ja isani, kes oli väga hea tantsija. «Isa käest õppisin ma seda, kuidas meesterahvas peab naist tantsuplatsil juhtima. Olen nüüdseks juba 40 tantsuõpetaja aasta jooksul näinud, kuidas on vaja õpetada seda, kuidas juhtida partnerit ja mitte lasta naisel see roll üle võtta,» räägib ta.

Vaike Rajaste

FOTO: MADIS SINIVEE / POSTIMEES/SCANPIX

Ta mällu on süüvinud igaveseks pilt oma noorimast tütrest tantsimas aialapil koos oma peajagu lühema vanaisaga. «Kui uhke tunne oli vanaisal ja kui sirge seljaga oli tütretütar. See on minu jaoks nii uhke pilt, kusagilt sealt on see pisik pärit.»

Rahvatantsuga hakkas Rajaste tegelema juba keskkooli ajal ja edasi tuli loogilise sammuna Viljandi kultuurikool. Üsna varsti pärast kooli astumist tekkis tal võimalus asuda esimest kohalikku rahvatantsurühma juhtima – nii palju oli toona 20-aastael Rajastel julgust ja jultumust, et ei leppinud abiõpetaja kohaga vaid pani kutsujad valiku ette: kui mina, siis mina üksi. Nii ka läks. Viljandi KEKi segarühm oli ühtlasi esimene, mille ta 1981. aastal tantsupeole viis.

Tantsijana oli ta ise osalenud kolmel tantsupeol: aastatel 1972, 75 ja 78.

Rajaste on siiamaani Viljandi inimene, ta käib lihtsalt Tallinnas tööl- esmaspäeval tuleb ja neljapäeval läheb. Siiamaani juhendab ta Viljandimaal Ramsis ka kahte segarühma.

Aastal 2011 oli ta noorte tantsupeo produtsent ja 2014 algajate täiskasvanute segarühmade liigijuht. Seekordse tantsupeo pealavastaja vastutusrikka ülesande sai ta konkursi tulemusel kolm ja pool aastat tagasi.

«Ma tean seda, et ma ei ole kunagi unistanud sellest, et ma võiksin olla tantsupeo pealavastaja. Kui ma aga aastal 2014 liigijuhina nägin, kuidas inimestel silmad säravad ja kui suur oli nende soov tantsida, kuidas nad on valmis iga su sõna kuulama, kuidas 960 inimest saavad aru su viimase hetke muudatusettepanekust ning hakkavad seda korraga tegema ja see tuleb välja…esimese korraga. Siis sa mõtled, et seda tunnet tunda, et inimesed on sinu suhtes nii usaldavad ja kui suur võib olla meeskonnatunne – siis see viib mõtteni, et kui õige paneks oma ideed kirja ja kandideeriks,» rääkis Rajaste.

Loomulikult kaasneb tantsupeo pealavastaja rolliga tohutu vastutus, kuid Rajaste hinnangul ei tohi sellele kogu aeg mõelda. «Pead tegema seda, mida sa tead, kuidas see protsess käib. See on eelkõige väga suur, põhjalik ja pikaajaline töö meeskonnaga, see on oskus loobuda ja teha kompromisse, see on ka oskus öelda lõplikult sõna «ei»» räägib tantsupeo pealavastaja.  

Rajaste soovib tänada kõiki, kes on valmis tantsupeo heaks kordaminekuks oma panust andma.

«Ikka koos ja üksteist toetades - üksi jõuab küll kiiremini aga koos jõuab kaugemale!» kõlab pealavastaja sõnum.

Tagasi üles