ERRi juhatuse liige: «Vannun käsi Postimehe laual: kunagi ei ole sekkutud liigse kriitilisuse ega maailmavaate pärast»
Vaata ja loe intervjuud Riina Rõõmusega

ERRi juhatuse liige Riina Rõõmus rääkis täna saates «Otse Postimehest» oma vestlusest saate «Olukorrast riigis» juhi Ahto Lobjakaga, kes on öelnud, et tal oli valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel.

Nädalavahetusel toodi ERRi uudistemaja ette leinaküünlad. Kuidas te end tundsite neid nähes?

Ma tundsin ennast väga halvasti. See on ka põhjus, miks ma siin olen – et selgitada, kuidas me ERRis neid asju näeme ja mis on nende taust.

Räägime Ahto Lobjaka lahkumisest. Lobjaka enda ja ERRi juhatuse esimehe Erik Roose selgitus läheb lahku põhimõttelistes punktides. Lobjakas ütleb: «Mulle anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel.» Roose ütleb, et see oli tema isiklik otsus, keegi ei sundinud teda lahkuma. Kuidas see lugu siis oli?

Mina tean sellest loost märksa rohkem kui Erik Roose. Lobjakat ei sundinud keegi lahkuma. Mida võib Lobjakas käsitleda enesetsensuurina? Ta on saanud viimastel aegadel (varasemast – VK) palju rohkem tagasisidet. Seda on tulnud meie eetikanõunikule kõikvõimalike saadete kohta, ERRi juhatusele, ma ei kujuta ette, mis võib tulla ajakirjanike endi postkastidesse. Minuni pole jõudnud ühegi poliitiku pöördumine, need on täiesti tavalised kuulajad ja vaatajad, keda mingi seisukohavõtt ärritab ja kes tahavad oma sõna sekka öelda. Ahtoga me teame teineteist ammusest ajast. Mina ta vist kunagi raadiosse tõingi. Ta alustas Vikerraadios ja läks siis Raadio 2-e. Erik Roose ütles täiesti õigesti, et tema ei ole Ahto Lobjakaga vähemalt viimasel aasta jooksul rääkinud. Mina olen.

Millest te rääkisite viimati?

Ma helistasin talle, pakun, see oli umbes poolteist kuud tagasi. Mäletan seda vestlust üsna hästi ja arvan, ka Ahto võib ise öelda, et see nii oli. Kindlasti ei olnud tegu mingisuguse tsenseerimisega. Alustasin sellest, et olen olnud ta suur fänn algusest peale ja kuivõrd ma hindan tema teadmisi, analüüsioskust. Ütlesin talle, et võib-olla ta katsuks saadetes mitte minna niivõrd emotsionaalseks, vaid olla rohkem argumenteeritud, rohkem kasutada oma teadmisi. Ütlesin talle, et ära, palun, mine sellele libedale teele, et sa hakkad kasutama samasuguseid väljendeid ja retoorikat, nagu kasutavad need, keda sa kritiseerid. Ta ei öelnud mulle sõnagi… oli, ühesõnaga, nõus.

Aga see ei klapi nüüd kokku Erik Roose jutuga, et juhatuse liikmete tööülesannete ja pädevuse hulka sellise tagasiside andmine ei kuulu. Roose on vastanud eitavalt küsimusele, kas juhatus on Lobjakale survet avaldanud. Tema sõnul oli (Raadio 2 peatoimetaja – VK) Kristo Rajasaare kaudu talle teatavaks saanud Lobjaka otsus üllatus. Erik Roose on valetanud?

Ei, Erik Roose ei ole kindlasti valetanud. Ma püüan nüüd selgitada algusest peale. Mina olen juhatuses see, kes vastutab programmide eest, ja selge see, et tänu oma taustale olen ma rohkem kursis raadiote tegemistega. Siin on küsimus selles, mida keegi nimetaks sekkumiseks. Kuidas te kujutate ette, et ma tulen esmaspäeva hommikul tööle, istun laua taha – mida ma siis tegema hakkan? Ikka on ju tagasisidestamine, arutamine. Ma suhtlen väga paljude saatejuhtidega, eriti raadio poolel. Õnneks on positiivset tagasisidet tunduvalt rohkem. Meil on iganädalased peatoimetajate koosolekud, me arutamegi seal saateid ja programme. Me ei tule ju kokku selleks, et ilmast rääkida.

Kas Lobjakas peab siis silmas teid, kui ta ütleb: «Kritiseeriti sõnavalikut, soovitati intelligentseid eufemisme ja ümbernurga ütlemisi. Nõuti vähem võitluslikku kajastust, suuremat tähelepanu vääritute isikute ja ideede asemel uue valitsuse programmile»?

Seda oskab öelda tema, aga need ei ole kindlasti minu väljendid. Te peate Ahto käest küsima, mida ta silmas pidas.

Aga sisuliselt te ju ütlesite enne, et just selline teie tagasiside oli? Sõnad olid teised, aga mõte oli sama.

Et ta kasutaks rohkem analüüsi, jah. Oli küll.

Vähem võitluslikku väljendeid?

Et ta ei kasutaks sõnavara, mida kasutavad need, keda ta kritiseerib.

Andrus Karnau ütles: «Ma võin seda kinnitada, et Ahto hinnang olukorrale on adekvaatne. Ma ei vaidle üheski punktis Ahto avaldusele vastu, see on nii, nagu ta kirjeldab.» Teie, vaatamata sellele, et vestlust tunnistasite, ütlete ikka, et Roosel oli õigus ja mingit survet ei avaldatud. Kas siin tekib nüüd kognitiivne dissonants sõna «surve» asjus või…

Aga ma katsun oma sekkumisest tuua mingi teise näite. Kui ma helistan või kirjutan Taavi Libele ja ütlen, et tal on väga head päevakajalised intervjuud, aga võib-olla mõni esineja oleks ehk sobinud mõnda teise väljaandesse – kas see on sekkumine? Mina näen, et see on mu töö.

Paljud ajakirjanikud on praegu surve all. See, mida te nimetate kuulajate tagasisideks, on sageli tegelikult trolliarmee sõim. Kuivõrd te mõistate, et see, mida te nimetate tagasisideks, on midagi muud, enamat kujunenud poliitilises olukorras?

Jah, ta on kindlasti midagi enamat. Kuidas ta suhestub: tunde järgi pool ja pool. Sageli guugeldan tagasiside andjat ja tausta ja vaatan, kas ta on ka päriselt olemas. Kindlasti on nii trolle kui ka täiesti tavalisi inimesi.

Miks ikkagi pole Erik Roose olnud avalikult kättesaadav? Lool on pikem taust, mis algas Martin Helme pöördumisega ERRi nõukogu poole. Ka tänaseks kutsusin Rooset, ta ei tulnud. Miks pole ERRi juhatus asunud kaitsma oma ajakirjanikke, kui neid rünnatakse?

Roose ütles täna hommikul, et ta on andnud viimastel päevadel mitu intervjuud.

Enne seda (Lobjaka juhtumit – VK) oli ta pikka aega kättesaamatu.

Tema graafikut ei oska ma kommenteerida. Täna pidi ta sõitma Türile ringhäälingumuuseumisse. Lobjaka asjas tean mina kõiki fakte, võin panna käe Postimehe lauale ja vanduda, kas midagi sellist on olnud või ei ole olnud.

Viidatud surve ajakirjanikele tuleneb ikkagi ühest parteist. Martin Helme on rääkinud, «millised jälgid, kahepalgelised, valelikud saastad on vasakpoolsed ja eriti jälgid on vasakpoolsed ideoloogiatöötajad… (kes ennast esitlevad tänasel päeval aina sagedamini ajakirjanikena – VK)». Missugune mulje peaks teie hinnangul ERRi seisukohast jääma Lobjaka lahkumisest sellel foonil?

Martin Helme kiri ringhäälingunõukogule sai siiski teiste nõukogu liikmete üksmeelse hukkamõistu osaliseks. Nõukogus on ikka aeg-ajalt vaidlusi, aga ma ei ole näinud sellist pilti, et kõik peale Martin Helme olid väga ühte meelt ja mõistsid tema pöördumise hukka. See koosolek andis väga tugeva kindlustunde.

Miks ei ole ERRi juhid oma ajakirjanikke avalikult kaitsnud?

Aga mille eest?

Ma võiksin seda Martin Helme eespoolset tsitaati Uute Uudiste abiga esitada 25 eri variandis. Ka selle näol, mida teie nimetate lugejate tagasisideks, on mu meelest tegemist millegi muuga.

Jah. Ka sellest rääkisime täna hommikul. Selgem toetusavaldus ja selle puudumine on kindlasti õppimise koht. Küsimus on ju usalduses: kas meie usaldame oma ajakirjanikke ja kas nemad usaldavad meid. Usaldan sada protsenti meie toimetusejuhte ja programmijuhte. Mul on empiiriline arvamus, et nemad usaldavad mind.

Lobjakat usaldate?

Jaa.

Kas ikkagi seesama vestlus, millest te rääkisite, võis olla tema lahkumise põhjuseks?

Kõige parem on, kui me lõpetame. Küsige ta enda käest. See vestlus oli nii ammu ja nii sõbralik. Ma olen olnud raadiojaama peatoimetaja pikki aastaid, see on igapäevane elu. Asi polnud ei maailmavaates ega kriitilisuses, vaid et sa tahad, et asi oleks veel parem. Tagasiside andmist olen ma õppinud ja ma kaalun oma sõnu, ei taha riivata kellegi tundeid, olen oma väljenduses selge ja täpne. Jutt oli liigsest emotsionaalsusest ja saate vormistusest.

Lobjaka kriitika läheb ikkagi juhatuse aadressil: «Selle selge alltekst on, et üleval tuntakse end närviliselt ja võimu suhtes kaitsetult ja allpool olijailt oodatakse koostööd ja madalat profiili.» On see õige?

Ei. Täiesti kindlasti ei. See on selline naiivne ettekujutus, me ei ela ju kuskil ma ei tea mis riigis ei tea mis ajas, et kuskil oleks poliitiline hoob või käpp, et saaks ERRi tegevusse sekkuda. Ma ei tea mitte ühtegi juhtumit, kus ajakirjanik oleks eetrist kõrvaldatud selle pärast, et ta on liiga kriitiline või et tema maailmavaade ei sobi.

Ma pidasin silmas, et ERR saab raha maksumaksja rahakotist.

Kas te tõesti usute sellist skeemi, et kui ERRi ajakirjanike seisukohad mõnele poliitikule ei meeldi, siis on tal jõud ja võim midagi kinni keerata? Me elame demokraatlikus riigis, ERR ei ole riigimeedia, ta on sõltumatu meedia.

Millisena kirjeldate ERRi juhtkonna valmidust säilitada ajakirjanike sõltumatus poliitiliselt laetud õhkkonnas?

Vannun käsi Postimehe laual: kunagi ei ole sekkutud liigse kriitilisuse ega maailmavaate pärast.

Miks räägib tänase Päevalehe juhtkiri hiilivalt lähenevast vaikivast ajastust?

Seda peate küsima juhtkirja kirjutajalt. Ma ei näe, et Eesti ajakirjandus ei oleks vaba, et ERRi ja Postimehe, Päevalehe ajakirjanikud ei oleks jätkuvalt kriitilised.

Missugustele kriteeriumitele peab vastama saate «Olukorrast riigis» uus juht Andrus Karnau kõrval?

Ta peab olema hea ajakirjanik, hea suulise eneseväljendusega, mida paraku kõik head kirjutajad ei ole, hea argumenteerija. Hea, kui saates tekib vaidlus, siis tulevad välja eri argumendid ja seisukohad.

Oskate nimetada mõne ajakirjaniku, kes neile kriteeriumitele vastab?

Oskan, aga ei nimeta praegu. Kristo Rajasaare ütles veel ühe kriteeriumi: tal peab olema autoriteet. Selle saate kuulajad peavad tundma, et selles saates esineja on autoriteet.

Andres Kuusk ütles EFTA galal: «Mingit tsensuuri ei ole, ei tule ega hakka kunagi tulema, unustage ära.» Millest ikkagi räägib see, kui üks ERRi tuntumaid saatejuhte avalikult midagi säärast peab kinnitama?

Ajakirjanikud tunnevadki, et nad on surve all. Kõik poliitikasaated on niivõrd terava tähelepanu all, ja neil on tõesti raske.

Muide, Marju Lauristin on öelnud Lobjaka juhtumi puhul, et tegemist oli selgesti ajakirjandusvabaduse piiramisega. Kas ta saab millestki valesti aru?

Kui on leitud saatejuht ja kui te märkate vähimatki tsensuuri, siis võiks sellest uuesti rääkida.

Ikkagi, Lauristin ütleb, et tegu oli ajakirjandusvabaduse piiramisega. Roose ja teie ka, et mitte. Kas Lauristin saab millestki valesti aru?

Marju Lauristin mõistab kindlasti, kuidas ajakirjandus toimib.

«See tähendab ikkagi väga selgelt ajakirjandusvabaduse piiramist» on tsitaat.

Mulle meeldiks väga, kui kõik need väited toetuksid faktidele.

Lobjaka lahkumine on fakt.

Aga kus faktid, et sunni ja surve kohta?

Te ise möönsite..

Ma arvan jätkuvalt, et selline tagasidestamine on osa igapäevasest…

Juhatuse liikme tööst?

Jah. Ma suhtlen küll rohkem toimetuse- ja programmijuhtidega, aga peaksin suhtlema rohkem ajakirjanikega otse.

Kuidas ERRi ajakirjanikud ennast praegu tunnevad?

See on küsimus neile. Ma arvan, et nad ei tunne end hästi ja see on juhatuse lähipäevade töö seda turbulentsi neist eemale hoida, et nad saaksid rahulikumalt oma tööd teha.

Toomas Sildam kirjutab: «Arvan, et saame siinkohal rääkida ajakirjanike enesetsensuurist. See aga toimub hästi vaikselt, lausa märkamatult, kuni ühel hetkel oleme võimu käest andnud.» Kuivõrd te mõistate, millele ta viitab?

Ma ei tahaks uskuda, et nii kogenud ajakirjanik nagu Toomas Sildam tunneb enesetsensuuri või sundust rääkida muud, kui ta mõtleb.

Sildam viitas eelkõige väljastpoolt tulevalt survele, mida teie nimetasite kuulajate tagasisideks. Mida teeb ERRi juhtkond selleks, et kaitsta ajakirjanikke enesetsensuuri tekkimise võimaluse eest?

Meie ülesanne on eelkõige julgustada, anda märku, et me toetame neid. Mul ei ole kunagi tulnud pähe mõte, et ma ei toeta neid ja et seda peaks eraldi kinnitama.

Kuivõrd võib enesetsensuur olla oht ajakirjandusele?

Olen kindel, et seda ei juhtu, sest meie ajakirjanikel on selgroogu, neil on kindlameelsust, nad ei lase end heidutada mis tahes välisel survel.

Uue valitsuse liikmed annavad täna ametivande. Missugused on ERRi juhatuse ootused uue valitsusliidu suhtes, teie omad isiklikult?

Ma arvan sedasama, mida arvasid eile «Aktuaalses kaameras» tänaval küsitletud inimesed. Minu soov on, et pinged ja vastandused ühiskonnas saaksid maha tõmmatud. ERR on avalik-õiguslik meedia ja tema käekäik ei sõltu valitsusest, valitsused ikka vahetuvad. Aga ma soovin valitsusele kindlameelsust ja edu, häid valikuid. Igaüks neist võiks oma tõekspidamistele kindlaks jääda, mitte teha kompromisse oma südametunnistusega.

Tagasi üles