ERRi juhatuse liige: «Vannun käsi Postimehe laual: kunagi ei ole sekkutud liigse kriitilisuse ega maailmavaate pärast»
Vaata ja loe intervjuud Riina Rõõmusega

ERRi juhatuse liige Riina Rõõmus rääkis täna saates «Otse Postimehest» oma vestlusest saate «Olukorrast riigis» juhi Ahto Lobjakaga, kes on öelnud, et tal oli valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel.

Nädalavahetusel toodi ERRi uudistemaja ette leinaküünlad. Kuidas te end tundsite neid nähes?

Ma tundsin ennast väga halvasti. See on ka põhjus, miks ma siin olen – et selgitada, kuidas me ERRis neid asju näeme ja mis on nende taust.

Räägime Ahto Lobjaka lahkumisest. Lobjaka enda ja ERRi juhatuse esimehe Erik Roose selgitus läheb lahku põhimõttelistes punktides. Lobjakas ütleb: «Mulle anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel.» Roose ütleb, et see oli tema isiklik otsus, keegi ei sundinud teda lahkuma. Kuidas see lugu siis oli?

Mina tean sellest loost märksa rohkem kui Erik Roose. Lobjakat ei sundinud keegi lahkuma. Mida võib Lobjakas käsitleda enesetsensuurina? Ta on saanud viimastel aegadel (varasemast – VK) palju rohkem tagasisidet. Seda on tulnud meie eetikanõunikule kõikvõimalike saadete kohta, ERRi juhatusele, ma ei kujuta ette, mis võib tulla ajakirjanike endi postkastidesse. Minuni pole jõudnud ühegi poliitiku pöördumine, need on täiesti tavalised kuulajad ja vaatajad, keda mingi seisukohavõtt ärritab ja kes tahavad oma sõna sekka öelda. Ahtoga me teame teineteist ammusest ajast. Mina ta vist kunagi raadiosse tõingi. Ta alustas Vikerraadios ja läks siis Raadio 2-e. Erik Roose ütles täiesti õigesti, et tema ei ole Ahto Lobjakaga vähemalt viimasel aasta jooksul rääkinud. Mina olen.

Millest te rääkisite viimati?

Ma helistasin talle, pakun, see oli umbes poolteist kuud tagasi. Mäletan seda vestlust üsna hästi ja arvan, ka Ahto võib ise öelda, et see nii oli. Kindlasti ei olnud tegu mingisuguse tsenseerimisega. Alustasin sellest, et olen olnud ta suur fänn algusest peale ja kuivõrd ma hindan tema teadmisi, analüüsioskust. Ütlesin talle, et võib-olla ta katsuks saadetes mitte minna niivõrd emotsionaalseks, vaid olla rohkem argumenteeritud, rohkem kasutada oma teadmisi. Ütlesin talle, et ära, palun, mine sellele libedale teele, et sa hakkad kasutama samasuguseid väljendeid ja retoorikat, nagu kasutavad need, keda sa kritiseerid. Ta ei öelnud mulle sõnagi… oli, ühesõnaga, nõus.

Aga see ei klapi nüüd kokku Erik Roose jutuga, et juhatuse liikmete tööülesannete ja pädevuse hulka sellise tagasiside andmine ei kuulu. Roose on vastanud eitavalt küsimusele, kas juhatus on Lobjakale survet avaldanud. Tema sõnul oli (Raadio 2 peatoimetaja – VK) Kristo Rajasaare kaudu talle teatavaks saanud Lobjaka otsus üllatus. Erik Roose on valetanud?

Ei, Erik Roose ei ole kindlasti valetanud. Ma püüan nüüd selgitada algusest peale. Mina olen juhatuses see, kes vastutab programmide eest, ja selge see, et tänu oma taustale olen ma rohkem kursis raadiote tegemistega. Siin on küsimus selles, mida keegi nimetaks sekkumiseks. Kuidas te kujutate ette, et ma tulen esmaspäeva hommikul tööle, istun laua taha – mida ma siis tegema hakkan? Ikka on ju tagasisidestamine, arutamine. Ma suhtlen väga paljude saatejuhtidega, eriti raadio poolel. Õnneks on positiivset tagasisidet tunduvalt rohkem. Meil on iganädalased peatoimetajate koosolekud, me arutamegi seal saateid ja programme. Me ei tule ju kokku selleks, et ilmast rääkida.

Kas Lobjakas peab siis silmas teid, kui ta ütleb: «Kritiseeriti sõnavalikut, soovitati intelligentseid eufemisme ja ümbernurga ütlemisi. Nõuti vähem võitluslikku kajastust, suuremat tähelepanu vääritute isikute ja ideede asemel uue valitsuse programmile»?

Seda oskab öelda tema, aga need ei ole kindlasti minu väljendid. Te peate Ahto käest küsima, mida ta silmas pidas.

Aga sisuliselt te ju ütlesite enne, et just selline teie tagasiside oli? Sõnad olid teised, aga mõte oli sama.

Et ta kasutaks rohkem analüüsi, jah. Oli küll.

Vähem võitluslikku väljendeid?

Et ta ei kasutaks sõnavara, mida kasutavad need, keda ta kritiseerib.

Andrus Karnau ütles: «Ma võin seda kinnitada, et Ahto hinnang olukorrale on adekvaatne. Ma ei vaidle üheski punktis Ahto avaldusele vastu, see on nii, nagu ta kirjeldab.» Teie, vaatamata sellele, et vestlust tunnistasite, ütlete ikka, et Roosel oli õigus ja mingit survet ei avaldatud. Kas siin tekib nüüd kognitiivne dissonants sõna «surve» asjus või…

Aga ma katsun oma sekkumisest tuua mingi teise näite. Kui ma helistan või kirjutan Taavi Libele ja ütlen, et tal on väga head päevakajalised intervjuud, aga võib-olla mõni esineja oleks ehk sobinud mõnda teise väljaandesse – kas see on sekkumine? Mina näen, et see on mu töö.

Paljud ajakirjanikud on praegu surve all. See, mida te nimetate kuulajate tagasisideks, on sageli tegelikult trolliarmee sõim. Kuivõrd te mõistate, et see, mida te nimetate tagasisideks, on midagi muud, enamat kujunenud poliitilises