Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/07/5239797t1h8f5c.jpg)
/nginx/o/2011/12/09/870018t1h6b85.jpg)
Londoni teadusmuuseumis toimus robotifestival Robotville. peale Eesti robotkala oli seal üle 20 tehisolendi. Robotite intelligentsusest – mis on sageli vaataja silmades – rääkis TTÜ biorobootika keskuse juhataja Maarja Kruusmaaga Urve Eslas.
Ilmselt ei ole kaugel aeg, kui McDonald’sis ei ole vaja enam inimest, et küsida «Coca-Fanta-Sprite?», vaid seda saaksid teha inimesenäolised masinad. Kas robotite tulevik on teha ära töö, mida inimene teha ei taha, või pakkuda võõrandunud inimestele seltsi?
Klassikaliselt kirjeldatakse keskkondi, kus roboteid on vaja, nelja d-ga: dirty, dull, dangerous ja distant – tööd, mis on liiga räpased, tüütud, ohtlikud või asuvad liiga kaugel, et inimesed neid teha saaksid. Näiteks võib saata roboti teisele planeedile ega pea ise sinna kohale minema.
Aga viimase aja trendid näitavad, et robotid liiguvad tööstusest aina enam teenindusse.
Näiteks kui varem oli üsna tavaline, et robotid keevitavad autotööstuses keresid kokku, siis nüüd on enam roboteid inimestele lähedal – tolmuimejarobotid, klaasipuhastusrobotid, basseinipesemisrobotid, robotmänguasjad.
Sellega seoses tuleb ka uusi probleeme, mida on vaja lahendada. Tööstuskeskkonnas ei liigu juhuslikke inimesi, seal on kindel piiratud ala ja töötamisprotsess on täpselt paika pandud. Kui tuua robotid uude keskkonda, ei suuda sa seal toimuvat täpselt ette ennustada. Inimesed, kes seal robotitega kokku puutuvad, ei ole selleks treenitud – nad ei ole insenerid ega tehnikud, vaid raamatupidajad, lapsed, koduperenaised. Ja see toob uusi probleeme.
Kõigepealt, kuidas keskkonnast aru saada. Inimestel on peas keskkonnamudelid, mis aitavad neil tegutseda. Et hakkama saada, tuleb ka robotil keskkond enda jaoks kaardistada ja sellest aru saada.
Teine probleem on andurites, mida on vaja keskkonnast info kättesaamiseks. Edasi, kuidas see info konteksti panna, sellele semantiline tähendus anda. Näiteks kuidas aru saada, et osa objekte on alati samal kohal, aga osa liigub.
Kui sa oled keskkonnas, kus sa ei tea, mis juhtuma hakkab, on sul vaja õppimisoskust. Lisaks suhtlemine – kuidas saada hakkama nende inimestega, kes selles keskkonnas on. Ja lõpuks, kuidas saada aru, mida inimene sinust tahab, ja teha ennast inimesele arusaadavaks. See on aga juba väga kompleksne lahendus.
Kas Robotville’i festivalil mõni nii kompleksne lahendus oli?
Muuseumigiidirobotid, mida siin näha sai, olid veidi seda tüüpi. Aga samas on neile juba keskkond selgeks õpetatud – ruum on nendega koos läbi jalutatud ja nad on saanud selle enda jaoks kaardistada. Selline robot, keda ma enne kirjeldasin, peab olema sama hea kui mis tahes muuseumitöötaja. Üldiselt robotid veel nii intelligentsed ei ole.
Festivalil oli väga erineval arengutasemel väga erineva funktsiooniga roboteid. Mõne otstarve on ainult hõigates tähelepanu tõmmata, teised oskasid silmsidet luua, kätt suruda, kallistada. Milline neist on nii valmis, et selle võib välja inimeste keskkonda viia?
Kõigi nende robotite loojad tegelevad samade probleemidega, aga erinevatest aspektidest. Mõni robot on küll suuteline astuma inimesega dialoogi, reageerima sinu sõnadele. Ja tegema seda nii, et inimesed võivad uskuma jääda, et nende vastas on teine inimene. Inimesi on lihtne lollitada. Roboti intelligentsus on sageli vaataja silmades.
Kas inimene tahab uskuda, et robot on intelligentsem, kui ta on?
Inimesed on meeleheitlikud antropomorfiseerijad. Nad tahavad endale ette kujutada, et on veel keegi teine, olgu selleks siis loom või tehislik objekt, kellel on samasugused eesmärgid, samasugused tunded, samasugused arusaamad maailma asjadest ja samasugused käitumisviisid nagu neil endil.
Kõigi nende robotite puhul, mis jätavad mulje teadvusega olenditest, loodetaksegi väga palju antropomorfiseerimisprotsessile. Sellele meie omadusele, et me tahame näha kõiki sarnasena ja oma, inimese vaatepunktist interpreteerida, suhteid ja seoseid leida.
Kas julgete ennustada, millised valdkonnad kõige enam roboteid vajama hakkavad, kui neid järjest enam inimeste sekka viimiseks treenitakse?
Jaapanis on mitu sellist robotit, mida kasutatakse vanadekodudes seltsi pakkumiseks. Näiteks hülgepoega meenutav robot, kelle eest hoolitseda ja kellega suhelda. Ja loom reageerib sellele ning kokkuvõttes on vanuril sellest parem tuju, tema elu on rohkem elamisväärne. Niisuguseid arenguid hakkab järjest enam olema.
Aga hirm selle eest, et tehnoloogial võib olla ka õel pool, kas see ei saa takistuseks?
See õelaks muutumise motiiv on jälle antropomorfiseerimisefekt. Just üks mees kirjeldas, kuidas talle tundus, et tema tolmuimejarobot tuli talle kallale. Teen pastat köögis, ja tema tuleb ja ründab mind! Selle hirmu juured, et robotitel võib tekkida teadvus ja et nad võivad näidata meie suhtes üles vaenulikkust, on paljuski meie kristlikus kultuuris.
Kõik, mis ei ole jumala tehtud, aga mis mõtleb, see on kuri. Nagu kratt – annad talle kolm tilka verd, kratt varastab sinu jaoks, aga kui sa sured, siis viib su hinge. Me võime pidada ennast ateistideks, aga me oleme siin kultuuriruumis ja oleme seega paratamatult sellest mõjutatud.
Me oleme seda teadnud tuhandeid aastaid, ja see ei saa teisti olla. Ja mitte ainult kristlikus, vaid ka juudi kultuuris, kus on näiteks golemid. Samas jaapanlastel on shintoistlikud traditsioonid, kus puudel ja kividel on hing, ja neil on seetõttu robotitega hoopis teistsugune suhe.
Kas kultuuriline taust mõjutab ka seda, kuidas robotid meie arvates välja peaksid nägema?
On nähtus, mida nimetatakse ebasõbralikkuse tsooniks. Kui robot hakkas muutuma inimesesarnaseks, mõeldi, et küll on vahva. Furbyd on ju nii nunnud. Kui aga saabus hetk, mil robotid said väga inimesesarnaseks, hakkasid need ühel hetkel muutuma eemaletõukavaks.
Tekitasid õudu. Need hakkasid meenutama laipa või zombit või mingisugust väga sügava puudega inimest.
Mida enam robot inimesesarnaseks läheb, seda enam see võõristus tekib. Robotiloojad seevastu tahaksid, et inimesel oleks robotitega hea suhelda, et need meeldiksid inimestele.
Sellepärast on tendents enam selles suunas, et robotid oleks enam ikonograafilised – silmad, suu. Nagu emotikonid Skype’is. Mõtle, kui vähe need inimese sarnased on, aga annavad emotsiooni edasi. Tundub, et ka roboteid on õige selliselt teha, et need ei satuks sinna ebasõbralikkuse tsooni.
Eesti robotkala on selgelt väljaspool seda ebasõbralikkuse tsooni. Mis kalast edasi saab?
Kalaga liigume edasi kahes suunas. Esiteks saame selle abil edasi uurida, kuidas kala veevoolu tunneb. Ja teine suund on plaan pakkuda seda tootmisesse, et leida kasutus nende paikade uurimisel, kus on vaja allveeroboteid, mis oleks väiksed, kiiresti liikuvad ja saaksid hakkama keskkondades, kus tavalised allveerobotid ei saa.