Üllatusmuna Maret Maripuu osutus ministrina seest tühjaks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Minister Maret Maripuu ja kantsler Riho Tapferi suvel veel pilvitud töösuhted on viimaste skandaalide tõttu nii sassis, et nende teed lähevad lahku.

FOTO: Taimi Käos / Valgamaalane

Paljud inimesed on kunagi olnud sellises olukorras: nähes arvutiekraanil kirja «press any key» ja leidmata nuppu kirjaga «any», helistad IT-osakonda, seal ei võta keegi toru ja sellepärast töö seisab, kuni saabub katastroof. Midagi seesugust juhtus ka sotsiaalminister Maret Maripuuga, leiab ministri tegemisi analüüsinud Sigrid Kõiv.


Võib-olla oligi nii, et kuigi IT-osakond ütles Maripuule seaduseelnõu kooskõlastades, et selle ajaga tarvilikku süsteemi tööle rakendada ei jõuta, näis ilmselt juba sõna «IT-lahendus» nii tüütu, et Maripuu kaotas huvi, pani allkirja ja peab nüüd seda suppi sööma.

Maripuu on sotsiaalministrina jätnud avalikkusele üsna niru mulje, sest kui valdkonnas on mõni probleem, siis väldib ta avalikkust seni, kuni on aeg võidukalt lahendusest teatada. Näiteks haigekassa juht Hannes Danilov oli nagu Maripuu pressiesindaja, kui mullu otsiti katet puuduvale ravirahale.

Kus on ministri seisukohad?


Maripuu korrutas vaid, et patsiendi huve ei riivata, kui samal ajal pidi Danilov rahvale tutvustama võimalikke valikuvariante, millest enamik polnud kuigi patsiendisõbralikud. Lõpuks võeti raviraha haigekassa reservist ning minister teatas võidukalt, et «väljapakutud lahendused toimivad ka pikas perspektiivis ja kõigi meie tervis on hoitud».

Uut töölepinguseadust tehes võis aga jääda mulje, et töösuhete seadusandlik reguleerimine on hoopis justiitsministri haldusalasse liikunud – Rein Lang rääkis pikalt-laialt töösuhete muutmise hädavajalikkusest, Maripuu kaunistava elemendina tema kõrval.

Skandaal puuetega inimestele toetuste maksmise ümber on aga jõudnud niikaugele, et ministrit kahtlustatakse valetamises ja opositsioon peab plaani avaldada umbusaldust.
Küsimuse peale, kes võiks olla järgmine sotsiaalminister, ütleb Reformierakonna peasekretär Kristen Michal, et neil on piisavalt kandidaate, kuid ei nimeta kedagi, sest «selleks pole vajadust».

Michali hinnangul ei saa Maripuud küll säravaks sõna-meistriks pidada, kuid see sõltuvat inimese iseloomust. «Et ministrid võiksid üldse rohkem avalikkusega suhelda, on õige. Ent Maripuud teades arvan, et ta on pigem inimene, kes enne tahab mõelda, siis öelda.»

Sotsiaalministri portfelli ei peeta valitsuskabineti moodustamisel mingiks hitiks: kolm suurt ja tundlikku valdkonda, mis kõik tahavad raha juurde saada, ja peaaegu igaüks arvab, et on neil teemadel ekspert. Seepärast ongi sotsiaalministri töö lihtsalt mööda noatera kõndida ja püüda mitte komistada.

Kui praegune koalitsioon kokku sai ja ministrikohad ära jagati, imestati, et kuidas küll sotsiaaldemokraadid said rahanduse ja reformierakondlased sotsiaali. See ei tähenda, et Maripuu oleks parem rahandus- kui sotsiaalministrina, kaugel sellest, ent sotsist minister olnuks ilmselt loogilisem valik.

Mitme sotsiaalvaldkonnas töötava inimese sõnutsi oli Maripuu ministriks saamine nende jaoks seda suurem üllatus, et varem polnud viimane selle valdkonna vastu erilist huvi üles näidanud ning mitte kellegi jaoks polnud ta võimaliku reformierakondlasest sotsiaalministrina esimese viie nime hulgas. 

Minister võib ju olla valitud, kuid tema töö edenemine sõltub ametnikest. Maripuu teab seda nüüd hästi. Varasematel aastatel on sotsiaalministeeriumi sisulistes valdkondades alati olnud mõni staažikas ametnik, kes võib-olla ei paista silma kvaliteetide poolest, mida hindab moodne tööandja, kuid kes tunneb oma ala läbinisti ja teab unepealt igat seadusepügalat ja tähtaega.

See ametnik jookseb tavaliselt juba kuid enne seaduse või määruse kehtima hakkamist mööda ülemusi, tekitades pessimismiga hirmu ja paanikat. Ülemustele jääb enamasti mulje, et ta ei tee üldse tööd, vaid lobiseb. Tegelikult ongi kuupäevade paanilises vormis meeldetuletamine osa tema tööst.

Jutule pääsemine nõuab aega


Segadus puuetega inimestele toetuste maksmisega tekkis osalt ka sellest, et säärast ametnikku enam ministeeriumis pole. Mõne versiooni kohaselt langes see ametnik ilmselt eelmise kantsleri, «suurpuhastajana» tuntust kogunud Maarja Mändmaa koristustööde ohvriks.

Teise versiooni kohaselt on aga ministri kinnine, mõne allika väitel isegi umbusklik iseloom loonud olukorra, kus probleemi märganud ametnik peab juhtkonna jutule pääsemiseks läbima korraliku formaalse suhtlemise kadalipu.

Sellises olukorras ongi lähenevat katastroofi märgates raske midagi päästa. Igas organisatsioonis töötab silmast silma suhtlemine juhtkonna ja alluvate vahel paremini kui ametlik saba tippjuhi ukse taga, ja riigiamet pole siin mingi erand.

Üks küsimus

Kas Maret Maripuu peaks viimase aja skandaalide tõttu tagasi astuma?

Taavi Rõivas
riigikogu sotsiaal­komisjoni liige (Reformierakond)

Ei arva, et peaksin seda kuidagi kommenteerima. Küllap ta ise teab seda kõige paremini, kui suur on tema süü ja kui palju oleks seda saanud ennetada, kui üldse.

Võin öelda, et sotsiaalkomisjoni liikmena olen puutunud Maret Maripuu tööga kokku üle pooleteise aasta ja valitsuse eelnõude riigikogus esitlemisel on ta kindlasti teinud väga head tööd. Seda, et ametialas on probleeme, tuleb kindlasti põhjalikult analüüsida, selgitamaks, kas minister oli neist teadlik ja kas neid oleks saanud ennetada.

Kogu praegune poleemika on eeskätt opositsiooni üles keerutatud. Peame arvestama, kui raske valdkond ja kui raskel aastal tal käes on. Ei tea ühtegi poliitikut, kes teda selle positsiooni eest kadestaks.

Siiri Oviir
europarla­mendi liige, endine sotsiaalminister (Keskerakond)

Ääretult kahju, et sotsiaalministeeriumi hoolitsuse all olevad kõige väetimad inimesed on jäänud mitmeteks kuudeks sissetulekuta. Ministrilt ootaks rohkem empaatiavõimet, külma pead ja sooja südant.

Iga organisatsiooni juhtimiseks on vaja pädevust, ja kui seda pole, siis tuleb endale sellest aru anda. Saan aru, et see samm on raske.

Ta on noor inimene, see paneb ta tulevikukarjäärile teatud piirid, kuid kui vaatame, kui mitu tuhat inimest kannatab ühe inimese ebapädevuse all, siis kogu poolehoiu juures Maret Maripuu vastu ja teades raskusi, mis selles ministeeriumis on, tahaks siiski, et oleks pädev minister ja pädev kantsler. Verest rohkem ihkan aga, et olukord saaks korda. 

Marko Pomerants
riigikogu liige, endine sotsiaal­minister (IRL)

Tagasiastumine pole ühelegi ministrile väga suur õnnetus. Kõige keerulisem on edasi töötada. Olen näinud oma silmaga, kuidas põllumajandusminister Tiit Tammsaar, kes oli astunud tagasi viljasalve varguse tõttu, kõndis esimesel päeval taas riigikogu liikmena trepist üles, ja sellist  kergendustunnet ja rahu pole ma näinud üheski inimeses.

Las Maripuu teeb oma tööd edasi ja saab asjad korda. Inimene on ametisse pandud, saagu hakkama.

Valetada ei tohi oma ametis ükski inimene, kui need süüdistused tõesed peaksid olema. Mis puudutab toetuste asja, siis kindlasti on ministeeriumi haldusalas juhtunu kahetsusväärne, ent see ei tähenda, et ta ei peaks edasi töötama. 

Tagasi üles