Parlamendierakondade sihtasutused hakkavad riigilt raha saama
Täiendatud!

Eesti parteide sihtasutused.

FOTO: graafika: Silver Alt

Parlamendierakonnad muudavad erakondade seadust nii, et edaspidi saaksid riigikogus esindatud parteidega seotud sihtasutused riigieelarvest kindla ja garanteeritud summa.

Eelmisel nädalal menetlusse võetud erakondade seaduse muutmise eelnõu järgi hakatakse riigieelarvest raha andma ka parteidega seotud sihtasutusele. Eelnõus kasutatakse terminit «demokraatia arendamise sihtasutus», sellega mõeldakse konkreetse partei sidusorganisatsiooni, mis ei või küll tegeleda päevapoliitika või valimiskampaaniaga, aga tegeleb kodanikuharimise ja maailmavaate tutvustamisega üldisemalt.

Seaduse muutmise algataja on reformierakondlane Rait Maruste, kuid Maruste möönab ise, et tema osalus on formaalne ja tuleneb tema rollist riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehena. «Selle eelnõu mastermind (dirigeerija – toim) on Rain Rosimannus,» viitab Maruste idee autorile.

Rosimannus ise juhib muu hulgas sellist mittetulundusühingut nagu Kodanikuhariduse Sihtasutus, mis aga tegutseb Liberalismi Akadeemia nime all. See on just demokraatiat, kodanikuharidust, kuid eelkõige liberaalset maailmavaadet edendav organisatsioon.

Kui Reformierakonnal on Liberalismi Akadeemia, siis IRLil on Jaan Tõnissoni Instituut*, mille nõukogusse kuuluvad Vootele Hansen, Toivo Jürgenson ja Mart Nutt. Erinevalt Liberalismi Akadeemiast on Jaan Tõnissoni Instituudi tegevus kirjum.

Lisaks maailmavaate edendamisele instituut ka koolitab, teeb teadustööd, osaleb tihti projektides, mis pole otseselt konservatiivse poliitikaga seotud, näiteks on Integratsiooni Sihtasutuse tellimusel läbi viidud mitmesuguseid projekte.

Iseenesest ei keela seadused ka praegu sellistel sihtasutustel riigilt raha saada, kuid siiani on see toimunud projekti kaupa: kandideeritakse, konkureeritakse ja kui õnnestub, siis saadakse ka rahastamine. Uue eelnõu tulemuseks oleks see, et Liberalismi Akadeemia ja Jaan Tõnissoni Instituudi sarnased asutused saaksid edaspidi riigieelarvest kindla summa, lisaks siis veel projektide rahastamine.

Peale kahe eelnimetatu rohkem suuri ja aktiivseid parteidega seotud mittetulundusühinguid Eestis pole. Sotsidel on küll Johannes Mihkelsoni Keskus, kuid see tegeleb lihtsalt töötute koolitamisega. Keskerakonnal oli jälle Jüri Vilmsi Sihtasutus, kuid see läks mõni aasta tagasi pankrotti. Nüüd, kui seadus ja raha tulevad, tekivad ilmselt ka uued sihtasutused. «Tuleb ka oma sihtasutuse loomise peale mõtlema hakata,» tõdeb näiteks sotsiaaldemokraatide peasekretär Indrek Saar. Keskerakonna peasekretär Priit Toobal lisab samas, et nemad pole veel jõudnud sellega tegeleda.

Ometi suurt vastasseisu koalitsiooni ja opositsiooni vahel oodata pole. Ükstapuha kumma poole käest küsida,  põhjendused, miks erakondade sihtasutused ja nende riigipoolne rahastamine on vajalikud, on sarnased.

Esimesena öeldakse, et kogu see asi vajab täpsemat reguleerimist, et parteide sidusorganisatsioonid niikuinii tegutsevad ja seega tuleb ka reeglid paika panna. Teise põhjusena nimetatakse teiste riikide kogemust. Eiki Nestor toob näiteks, kuidas mitmed Lääne-Euroopa parteid on jõu ja nõuga aidanud Eesti kodanikuühiskonda. «Ma arvan, et meil on aeg hakata vastu andma,» räägib Nestor.

Siin peetakse silmas muidugi endise Nõukogude Liidu rahvaste aitamist ja harimist demokraatia alal. Pole ju saladus, et mitu Eesti poliitikut, rääkimata muudest ekspertidest, on käinud Ukrainas, Gruusias ja mujalgi «demokraatiat ja maailmavaadet edendamas». Kui siiani on seda põhiliselt tehtud ameeriklaste, brittide või sakslaste raha eest, siis uue seadusega jääks osa sellest Eesti maksumaksja kanda.

«Konkreetsetest summadest veel räägitud pole. Ja kui te küsite, siis ma isegi ei oska vastata, kes hakkab raha üle otsustama,» vastab Rait Maruste pärimise peale, kui palju raha sihtasutustele eraldama hakatakse.
Üks on aga selge: parteid hakkavad raha saama võrdselt. Kuid siin on üks konks. Kui esimene kriitiline märkus sihtasutuste riigieelarvelise rahastamise kohta on see, kas seda on üldse vaja, siis teine kriitikakoht on just raha jagamine. Jah, kõik erakonnad saavad võrdselt, kuid ainult riigikogus esindatud erakonnad. «Võib muidugi rääkida rohelisest maailmavaatest, kuid siis küsivad ka põllumehed ja veel keegi kolmas, neljas ja viieski,» ütleb Maruste. «Kuhugi tuli piir tõmmata.»

Samuti viidatakse Saksamaa kogemusele, kus vastav kord sätestab, et ei piisa ainult esindusest parlamendis, vaid esindus parlamendis peab olema lausa kaks valimisperioodi järjest. Iseenesest arusaadavad põhjendused, aga see ei muuda probleemi, et Eestis loodav erakondade sihtasutuste rahastamise skeem hakkab põlistama hetkel püsivat poliitilist tasakaalu.

* Ülaltoodud loos mainitud Jaan Tõnissoni Sihtasutus ei ole otseselt IRLiga seotud maailmavaateid edendav sihtasutus. Jaan Tõnissoni Sihtasutus küll kunagi loodi rahvusliku ja konservatiivse maailmavaate edendamiseks, selle liikmete ja juhtide seas on palju IRLi taustaga poliitikuid, kuid täna on tegemist pigem tavalise koolitus- ja teaduskeskusega. Maailmavaate edendamise kontekstis on IRLiga praegusel hetkel pigem seotud Pro Patria Koolituskeskus.
 

Tagasi üles