Pullerits proovib järele: kui raske on rada, mida peab elus korra sõitma iga tõeline rattur?
Vaata videost, kuidas autor tuleb toime kuulsal rajal!

Arteri ajakirjanik Priit Pullerits proovis kevadisel rattaseiklusel Edela-Ameerikas järele, kui raske, keeruline ja nõudlik on rada, mida peaks elus sõitma vähemalt korra igaüks, kes tahab end tõsiseks rattaharrastajaks pidada.

Tellijale

Pakun, et tüdruk oli umbes kaheteistkümnene. Tal oli kiiver peas, nagu peab, aga hirm silmades. Ja mitte ainult silmades, vaid kogu olekus. Ta seisatas hallika liivakivikõrgendiku harjal, pilk ainiti alla ettepoole suunatud. Oli näha, et ta vaagis pingsalt, mida teha. Ta pelgas.

Tüdruku isa ja noorem vend olid järsust laskumisest tasakesi edukalt alla sõitnud. Aga häda oli selles, et ülalt päris alla polnud näha. Kõigepealt laskus rada paarkümmend meetrit sedasi, et pidurdades korraga esi- ja tagaratast peaks hoo kergesti maha saama. Ent seejärel, vähemalt kõrgemalt vaadates, kadus rada justkui üle serva alla. Too koht oli nii järsk, et tüdrukule ja tema perele juhtumisi vastu sõites ei hakanud ma sealt targu üles punnimagi – nagunii poleks jaksanud.

See, mida me ei näe, ongi see, mis meid kohutab.

Ja vähe sellest: laskumine kulges piki mõne meetri laiust seljandikku, mis tähendab, et kui tüdruk kalduks sellelt liiga vasakule või paremale – olgu paanilisest hirmust või ratta üle kaotatud kontrollist –, lõpetaks ta mitu meetrit allpool lõhedes verise kukkumisega.

Mis isa see küll on, kes oma lapse niisugusele raskele ja ohtlikule rajale toob, mõtlesin.

Tagasi üles