Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2014/08/28/3305437t1h74f7.jpg)
Eestis on keskmiselt 50–70 päeva aastas, mil esineb udu. Kõige harvemini esineb seda mais ja juunis. Rannikul esineb udu harvemini kui sisemaal.
Kevade saabudes tungib Eesti alale soe õhumass, mis tuleb koos aktiivsete edelatsüklonitega. Eestisse pea alati jõuab soe võrdlemisi järsku. Udu tekib siis peamiselt veekogude ääres ja seal, kuhu veel ulatub veeväljade mõju. Udu tekib siis, kui õhu suhteline niiskus on 100 protsenti.
Faktid Eesti udust:
- Alates 1981. aastast on pikaajalisim eriti ohtlik udu registreeritud Vilsandil 2002. aasta 6.–7. veebruaril, see kestis 32 tundi ja 26 minutit
- Üks tihedamaid udusid oli 19. novembril 1958 Tartus, mistõttu langes Emajõe orus nähtavus 4–6 meetrini ning liiklus tuli katkestada
- Talvel on mereäärsetes piirkondades ohtlike udupäevade arv oluliselt suurem kui sisemaal
- Aasta jooksul on enim ohtlikku udu registreeritud mereäärsetes ilmajaamades, kõige rohkem oli seda 37 päeval 2001. aastal Vilsandil
Allikas: Riigi Ilmateenistuse andmed 2012. aastast