Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/08/11556859t1h17c5.jpg)
/nginx/o/2019/05/14/12164654t1h5b11.jpg)
«Oh, kust kohast te pärit olete?» uurib kohalik taksojuht, kui oleme vaevu autosse istunud. «Eestist,» vastan. «Me tulime Eurovisioonile.»
Läbi kuuma Tel Avivi sõites saab kiiresti selgeks see, et kohalikud ei paista lauluvõistlusest teab mis vaimustuses olevat. «Tore ja meelelahutuslik sõu, aga nad ei ole just parimad lauljad,» teab taksojuht veel rääkida.
Samas jagub tal Eurovisiooni kohta ka kiidusõnu, sest üritus meelitab kohale rohkelt turiste ning see mõjub kohalike äridele ainult hästi. «Tere tulemast Iisraeli!» žestikuleerib ta lõbustatult.
Eurovisiooni esimese poolfinaali eel on õhkkond Tel Avivis ärev, pressiruumides klõbisevad klaviatuurid pisut intensiivsemalt, fännid avaldavad üksteise võidu ennustusi ning elavad palavalt kaasa oma lemmikute lavaproovidele.
Kuigi internetist leitavad ennustustabelid lubavad Eestile ja Victor Crone «Stormile» kindlat finaalikohta, jagunevad fännid Iisraelis kahte leeri. «Arvan, et Victori võimalus finaali pääseda on 50/50,» sõnab Venemaalt pärit Anton.
«Esimeses poolfinaalis on lihtsalt väga-väga tugevad lood, seega ütlen, et kõigi nende võimalused on pooleks,» lisab ta.