Maruste: me arendame erakondi, mitte ei kiusa vabakonda Täismahus intervjuu ainult Postimehe veebiväljaandes!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rait Maruste

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste hinnangul on õige anda erakondade sihtasutustele - erinevalt muudest sihtasutustest - stabiilne riiklik rahastus, sest just parteide ideoloogiapoole tugevdamise abil saab muuta  Eesti parlamentaarset demokraatiat kvaliteetsemaks.

Miks vajavad erakondade sihtasutused n-ö tingimusteta toetust riigieelarvest rohkem kui kümned teised organisatsioonid?

Lühike vastus on selline, et kas need kümned teised võtavad ette ja kujundavad välja erakondade enda ideoloogilise baasi, doktriini ja siis vastavalt sellele levitavad seda ilmavaatelist positsiooni, arendavad koostööd sõsarorganisatsioonidega siin ja seal? Ma kardan, et see töö tuleb ikka erakondadel ise teha. Selles mõttes ei saa teised asendada erakondi.

See on selline ülesanne, mille saaks jätta erakondade endi peale. Nad saaksid seda teha praegu riigieelarvest neile tuleva raha eest.

Avalikkus on süüdistanud erakondi - ja õigusega - selles, et nad keskenduvad oma olemuses päevapoliitilistele ja pragmaatilistele teemadele ning seetõttu on erakondadel selge ideoloogiline maailmavaateline doktriin, põhi, kehvalt välja arendatud või nende teod ei lähtu alati nende ideoloogilistest baasideedest. Seepärast tulekski erakondi sellest, põhjast, oluliselt tugevdada. Päevapoliitika paratamatult võtab võimust ja seetõttu jääb ideoloogiline-ilmavaateline tagapõhi kõrvale, eriti just valimisperioodil. Üks ei asenda teist.

Siis oleks ju loogiline, et praegu erakondadele eraldatavast rahast üks osa määratakse sihtasutustele või sihtasutuste eesmärkideks ja ongi mure murtud.

Ma päris nii ei arva. Praegu on ka olemas erakondade sidusasutused ja nende õiguslik baas on äärmiselt laialivalguv, mitmekesine ja korralikult reguleerimata. Kui me looksime korralikud demokraatia arendamise sihtasutused, siis tõmmataks selge joon vahele päevapoliitiliste eesmärkide taotlemise ja doktriiniliste uuringute-selgituste-kodanikuarendamiste vahele.

Oluline on veel see, et me oleme aastaid olnud teiste analoogsete sihtasutuste ja fondide abi tänulikud kasutajad - Konrad Adenaueri ja teised stiftungid. Raha on siia tulnud ja siin n-ö seisma jäänud. Meil oleks aeg hakata tagasi maksma, panustajaks saama ja eriti just nendes suundades, mis on seotud meie lähimineviku riikidega - seal demokraatiat, ilmavaate positsioone selgitama. See on teatud auvõlg.

Samas, miks ei võiks maksta seda sama auvõlga tagasi nii, et erakondade sihtasutused konkureerivad sama raha pärast võrdsetel alustel teiste vabaühendustega? See oleks ju ausam?

Ma ei oska öelda, kas see oleks ausam või mitte. Aga ma kordan veelkord, et erakondade eest ei saa seda maailmavaatelist positsiooni välja kujundada. Keegi teine ei tule siia liberaaldemokraatlikku, konservatiivset või sotsiaaldemokraatlikku ilmavaadet nende eest ära kujundama ja erakonnad nagu hakkaksid seda teostama.

Äkki me ei peagi ilmavaadet levitama, vaid demokraatiat? Nende nimetus ongi ju demokraatia arendamise sihtasutused. Kui nii vaadata, siis selle tööga saaksid ka muud MTÜd päris hästi hakkama.

Tooge mulle mõned näited sellest, kus oleks stabiilne demokraatia ilma erakondadeta.

Küsimus ei ole selles. Erakond kui nähtus on ka teine asi kui konkreetne maailmavaade…

Erakond esindab maailmavaadet.

Siin on küsimus selles, miks me anname ühte tüüpi sihtasutusele eelise teiste ees. See ei saa olla ju argument, et nad arendavad iseenda ideoloogiat paremini välja.

Kui te arvate nii, siis on samasugune probleem näiteks Saksamaal, kus Konrad Adenaueri fond jt stiftungid saavad samamoodi riigieelarvest toetust. Ma ei tea, et see väga suurt ebavõrdsust ja probleemi oleks põhjustanud.

Eks Saksa poliitiline kultuur on paremal tasemel ja seal ei ole sellest nii suurt probleemi – nad osakavad seda piiri paremini hoida.

Aga kuidas nad on selle poliitilise kultuurini jõudnud? Ongi selle kaudu, et on selgitatud, uuritud, analüüsitud, kuulatud jne – sealhulgas erakondade sidusorganisatsioonide kaudu. See ei ole kuidagi väljapoolt tekkinud.

See on see teema, et kumb oli enne, kas muna või kana. Aga vabaühenduste jaoks on siin põhiprobleem see, miks tehakse ühtedel ja teistel vahet. Kas me peaks seda tegema praeguses Eestis olukorras, kus erakonnad ise ei ole demokraatia musternäited – mitte päris häbiplekid, aga jätavad soovida?

No eks ma siis kuulun ühte häbiplekki, mis teha, tuleb kannatada. Aga erakonnad on siiski väga suured organisatsioonid, ei ole võrreldavad 20-liikmelise vabakonnaga. Erakonnad on need, mille kaudu kaasaegne demokraatia toimib. Selleks, et ta veel paremini toimiks, peab neid toetama, see on paratamatus. Kui erakondadega demokraatia ei meeldi, siis tuleb leiutada midagi muud, aga Euroopa ei tunne paraku midagi taolist.

Tagasi üles