Perevägivalla juhtumite kohtusse jõudmisel mõistetakse lööjale enamasti karistuseks tingimisi vangistus või üldkasulik töö, kõige harvem saadetakse neid reaalselt vanglasse. Leebed karistused on ka üks põhjusi, miks sageli perevägivallatseja kohta avaldust politseisse tegema ei minda.
Ehkki kohtus määratakse vägivallatsejale küll 86 protsendil juhtudest karistuseks vangistus, asus reaalselt vangistust kandma vaid 17 protsenti neist. Iga neljanda vangi mõistetu puhul asendati vangistus üldkasuliku tööga ning 60 protsenti karistatutest määrati vangi vaid tingimisi, selgus justiitsministeeriumis läbi viidud perevägivalla juhtumite analüüsist.
Keskmise reaalse vangistuse pikkus oli 10 kuud, pikim kaks aastat.
Kõige sagedamini mõistiski kohus perevägivallatsejale karistuseks tingimisi vangistust (53 protsenti), üldkasulikku tööd (20 protsenti) või rahalist karistust (14 protsenti).
Kohtusse jõuavad eelkõige keerulisemad või korduvad perevägivallajuhtumid, kergemate ning esmakordsete juhtumite puhul lõpetab prokuratuur menetluse sageli enne kohut ära oportuniteediga kas avaliku menetlushuvi puudumise (99 juhtumit ehk 18 protsenti) või osaliste lepitamise (78 menetlust ehk 14 protsenti) tulemusena. Sel puhul pandi süüdistatavale kohustuseks kas teha üldkasulikku tööd või maksta riigituludesse teatud rahasumma.
Leppimise tulemusel kohustub vägivallatseja edaspidi viisakalt käituma ja hoiduma vägivallast, osalema teraapias, pannakse ka rahalisi kohustusi, keelatakse alkoholi või narkootikume tarvitamast või muud sellist.
Tallinna naiste kriisikodu juhatuse esinaine Inga Mikiver märkis, et perevägivalla ohvrid pole karistustega rahul. «Vahel on inimesed öelnud, et kui teinekord peaks taas sellisesse olukorda sattuma, ta enam politseisse avaldust ei teegi. Pool aastat võtab uurimine aega, lisaks saadakse ebameeldivad kogemused kohtusaalis – tulemusena läheb mees kohtusaalist naerdes välja, olles saanud karistuseks üldkasuliku töö. See ei ole kindlasti õiglane karistus, kui naine on saanud mehe peksmisel luumurrud,» sõnas Mikiver.
Justiitsminister Kristen Michali sõnul olid tulemused paremad, kui uuringut tegema hakates eeldas. «Kuid sellest hoolimata oleme veendunud, et ka tänast praktikat saab paremaks muuta ja juba teevad politsei ja prokuratuur selleks pingutusi.»
«Mis puudutab vangistustesse, siis ütlevad selle kohta eksperdid ja teadlased, et kahjuks näitab retsidiivsusstatistika selgelt, et vanglast vabanenud vägivallatsejad panevad märksa kiiremini ja märksa suurema tõenäosusega uue kuriteo toime kui need, kelle suhtes kasutatakse muid karistusliike. Tuleb arvestada, et prokuratuuri ja kohtu eesmärk pole mõista ei leebeid ega karme karistusi, vaid selliseid, mis on kõige mõjusamad vägivallatseja suhtes ning vägivalla ärahoidmiseks tulevikus,» rõhutas minister.
Paljud juhtumid politseini ei jõua
Kuriteoohvrite uuringu järgi ei jõua politseini hinnanguliselt pooled vigastustega lõppenud perevägivalla juhtumid.
Mikiver hindas aga, et politseisse jõuab maksimaalselt 10 protsenti juhtumitest – vähemalt nendest, kes kriisikodusse tulevad, annavad asjale ametliku käigu vaid üksikud. «Naise eesmärk on suhtest võimalikult valutult välja tulla, aga kui see läheb prokuratuurist läbi kohtuni, on see paras kadalipp ja naised ei ole nii tugevad, et seda läbida,» sõnas Mikiver.
Naistel on raske anda võõrastele ametnikele ja kohtu ees tunnistusi, sageli on vastamisi vaid naise sõna mehe vastu ja kui too süüd eitab, peab naine suutma tõestada, et ta pole mitte kukkunud vaid perevägivalla ohvriks langenud.
«Enamus menetlustest lõpeb ju veel kokkuleppemenetluse või lepitusega, millel naise jaoks suuri tulemusi pole.
Perevägivalla juhtumi menetluseks politseis kulub keskmiselt 3,8 kuud, kohtumenetluses läheb sellele lisaks otsa 1,5 kuud.
Mikiveri sõnul sõltub ka menetlemine politseis väga palju konkreetsest ametnikust: «Kuivõrd empaatiavõimeline on politseinik. Teinekord tunnevad naised, et nad on politseist abi saanud, aga on ka vastupidiseid kogemusi,» ütles Mikiver, kelle sõnul soovitab varjupaik alati politseisse pöörduda juba reaalsema statistika huvides.
Justiitsminister Kristen Michal leidis, et menetluse pikkusega võib üldiselt rahule jääda. «Menetluspikkuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et perevägivalla juhtumite lahendamine on ühelt poolt kergem seetõttu, et kuriteo toimepanija pole anonüümne. Teiselt poolt osutub aga sageli keerukaks nende kuritegude tõendamine, kuna alati pole valmis kannatanu oma pereliikme vastu tunnistama või siis pole vigastusi fikseeritud. Kui õnnestub tõsta kannatanute teadlikkust ning ühiskonnas selgeid hoiakuid perevägivalla vastu, siis on kindlasti võimalik ka praegusest kiiremini neid juhtumeid menetleda,» arvas ta.
Justiitsministeerium analüüsis 2010. aasta esimese poolaasta jooksul politseini jõudnud kokku 579 perevägivalla juhtumit.