Pane end proovile: tosin küsimust nõukaaja eluolu kohta

Vanad perepildid kirjeldavad väga hästi tolleaegset eluolu kolhoosiaegses kortermajas.

FOTO: Eesti Vabaõhumuuseum

Ükskord juhtunud nii, et kolhoos andis tublile töömehele korteri uude majja. Ülemus käis veel peale, et mis sa passid, koli sisse. Panigi mees oma kraami kokku ja sõitis teise külla kohale. Kohapeal selgus, et nelja korteriga korrusmaja polnud veel ehitamagi hakatud.

See lugu kolhoosiajast on üks paljudest, millest nüüdseks saanud puhas ajalugu. Just selliseid mälestusi ja meenutusi ootab Eesti vabaõhumuuseum, kuhu lähiajal kolitakse ümber kolhoosiaegne korrusmaja.

Kui sinu ilusaimad, aga võib-olla ka kõige keerulisemad aastad möödusid just seda tüüpi kolhoosimajas, siis aita muuseumil jäädvustada sealset eluolu. Pane enda, oma vanemate või naabrite mälestused kirja ja saada need muuseumile. Oodatud on ka fotod, millel on jäädvustatud kortermaja elanike igapäevatoimetusi ja pidulikke sündmusi.

Mälestusi ja fotosid oodatakse kuni 2. juunini aadressil kolhoosimaja@evm.ee või postiaadressil Vabaõhumuuseumi tee 12, Eesti Vabaõhumuuseum, märksõna «Kolhoosimaja».

Aga et kauged ajad paremini meelde tuleksid, pani muuseum kokku tosin küsimust nõukaaegse eluolu kohta. Kui hästi mäletad toonast aega sina?

Mõned mälestused kolhoosiajast

«Igapäevase pesemisvõimalusega oli kehvasti. Pliidi sisse oli küll kuumaveekatel ehitatud, aga see oli pikatoimeline ja kui keema läks, kippus tühjaks keema. Tavaliselt hõivas ühe pliidipoole 20-liitrine veepott (nõude, mähkmete ja laste pesemiseks). Meie korteri kunagised paljulapselised olid ehitanud kraanikausi kõrvale pika kapi, mille pealisplaadi sees oli lastevanni jaoks auk. Sinna käis veel teine plaat peale, mida sai tööpinnana kasutada. Meie tuleku ajaks oli see inseneri-ime aja ära elanud, kapp kaeti uue plaadiga ja värviti üle. Tavaliselt hõikasime üle toaukse: «Mina hakkan pesema», ja lobistasime köögis. Kraanist tuli külm vesi, aga kõik paksem, mis kraanikausist alla ei läinud, tuli ämbriga välja tassida. Solgikaev kippus ka kole ruttu täis saama. Nii oli tavaline, et vähegi parema ilmaga vinnasin oma Aurika pesumasina kaenlasse, tassisin trepist alla köögiakna juurde, viskasin juhtme kööki ja pesin pesu õues.»
(1980. aastate lõpu mälestused Järvamaalt)


«Uus korter oli kolmetoaline ja asus teisel korrusel. Planeering oli hea. Esikust avanesid kõik uksed tubadesse, kööki, vannituppa ja WC-sse, peale selle oli sinna ehitatud seinakapp. Köögis oli Pioneer-pliit, millega sai vannituba kütta ja sooja vett paaki. Nüüd oli meil suur elutuba, selle kõrval veidi väiksem magamistuba ja kolmas, kõige väiksem sai lastele. Mööblist esialgu jätkus, ainult vanemale pojale sai toodud mehe kodust kušett ja tuli osta kööki söögilaud. Suurde tuppa sai lahtitõmmatav diivan, kirjutuslaud, ise plaatidest kokku pandud raamaturiiul, klapplaud ja kapp koos televiisoriga. Magamistuppa said kušett ja Narva sektsioonkapp ning peegel. Lastetuba hakkas sisustama riidekapp, kušett ja lapsevoodi. Kaks tumbat ja toolid rändasid sinna tuppa, kus neid parasjagu vaja läks.»
(mälestused 1980. aastatest Võrumaalt)

Tagasi üles