30 aastaks vangi mõistetud eestlane Richard Must remontis perekonna teada välismaal paate, ent elas tegelikult valenime Eduardo Josellis all rahvusvahelise narkovedaja varjuelu.

Kui esimene kuulivestis eriüksuslane end pardale vinnas, oli Richard Must satelliittelefonid juba merre visanud. Ta seisis, pikk ja habetunud, ning lasi puiklemata end läbi otsida. «I’m the skipper (e.k mina olen kapten),» võttis Must vastutuse. Katamaraani õõnsustes punnitasid sajad ja sajad valge pulbri pakid. Allpool tekki kükitas kaks verinoort kaasosalist. Briti ajaloo üht suurimat tabatud kokaiinikogust ja sellele järgnevat valede jada oli konspireeritud aastaid. Vaevalt Must aimas, et see hammustatakse läbi kolme päevaga.

31. august 2018. Kogu maailmas tiirlev uudis eestlase juhitud kokaiinijahi tabamisest Suurbritannia ranniku lähedal jätab enamiku Eestit külmaks. Harjumaalt Tõdva külast pärit Richard Must (49) elab juba aastaid välismaal. Perekonna teada tegeleb mees jahtide remontimisega peamiselt Hispaanias ja käib kodumaal üksnes episoodiliselt.

Pikk ja sportlik Must pole kunagi olnud profiililt keskmine eestlane. Juba Saku koolipoisina unistas ta läände pääsemisest. Luges spiooniromaane, armastas James Bondi lugusid. Kaheksakümnendate lõpus tegi Must vilunud ujujana katse Eestist üle lahe Soome põgeneda. Plaan ei läinud õnneks, ta saadi kätte.

Pärast iseseisvuse taastamist hakkas Must otsima võimalusi täita oma teine unistus – saada rikkaks. Ta tegeles mitmesuguste äridega, mis tundusid juba toona kõrvaltvaatajale kui mitte mustad, siis vähemalt hallid.

Põllumajanduse õpingud nii EPAs (praegu Maaülikool) kui ka Helsingis jäid pooleli. Ainsana jäid talle pihku laevajuhi paberid, mida sai 1990ndatel lihtsa vaevaga kätte.

Pärast seda kadus Must aastateks silmapiirilt. Vaikus lõppes, kui vend ja ema said Mustalt piletid soojale maale. Tõdval ja Sakus võeti seda kinnitusena, et mees on elus ja tal läheb paremini.

«Jah, tema n-ö karjäär tuli mulle täieliku üllatusena,» ütleb üks lähedane nüüd. «Pärast neid sündmusi sain ma aru, et ma ei teadnud seda pilti üldse.»

Musta katamaraanilt leiti mullu augustis 1,4 tonni ülipuhast kokaiini. Kui kogu last tänaval grammhaaval maha müüa, võinuks selle eest lõppastmes teenida 125 miljonit eurot. Must ise võinuks eduka reisi eest taskusse panna 750 000 eurot.

Müstiline kolumblane

Kui eestlasest kapten toodi tänavu 4. märtsil Bristolis kohtupinki, tuli ta lagedale meeleheitliku stsenaariumiga. Viimase poole aasta jooksul oli tal olnud trellide taga piisavalt aega, et kaaslasi säästev lugu detailideni läbi mõelda.

Must tunnistas end kohtus süüdi kokaiiniveos, kuid mitte uimastite smugeldamises Suurbritanniasse. 12-liikmelisele vandekohtule väitis ta, et ei teadnud, kuhu ja kellele oli last mõeldud. Ta teadnud vaid seda, et väärtuslikule kaubale pidi merel vastu tulema kalalaev Ocean Magic.

Musta väitel oli kokaiiniveo peaarhitekt keegi kolumblane Juan Antonio Balvis, kellega eestlane oli 15 aastat varem Hollandis tutvunud.

Smugeldamiseks vajaliku 20-meetrise katamaraani ostis Must 2017. aastal Hispaaniast. Laeva omandamiseks polnud kokaiinivedajail endil raha, ostuhinna 500 000 eurot olevat maksnud kolumblane pangaülekandega. Laev nimetati Nomadiks ja registreeriti inglase Nigel Clarki (64) nimele.

Kuna alus vajas enne ookeanile minekut remonti, palkas Must enda sõnul Clarki laeva putitama. Teise briti, 59-aastase Dean Watersi panus olevat piirdunud sellega, et ta aitas poest vajaduse korral paadiliimi tuua.

Kuna üksi Atlandil katamaraani ei juhi, vajas Must abikäsi. 21-aastase endise Jelgava Hesburgeri töölise, lätlase Voldemars Gailise leidis ta enda väitel ajalehekuulutuse kaudu. Ka 27-aastane hollandi purjetaja Raymond Dijkstra olevat Must laevale meelitanud valelubadustega.

«Ütlesin neile, et see on purjetamisreis. Kasutasin neid meeskonnana, nad ei teadnud, mis toimub,» võttis Must kohtus süü endale. Musta kirjelduse järgi seilas ta kaaslaste magades Madeiralt mööda ja tegi alles hommikul Gailisele ja Djikstrale teatavaks, et nood on sunnitud operatsiooni kaasa tegema.

Ülejäänud neli kaasosalist ajasid umbes sama juttu. Ent mida päev edasi, seda auklikumaks kogu lugu läks. Prokuratuuri väitel maalivad asitõendid toimunust sootuks teise pildi. Viisik mängis algusest peale kokku ja Must lihtsalt valetas.

Uurijad ei usu sõnagi

Samal ajal kui kokaiinikolmik 2018. aasta 29. augustil kella poole seitsme paiku õhtul katamaraanil vahistati, klõpsatasid käerauad kinni ka Clarki ja Watersi randmete ümber. Nad olid parasjagu teel Lõuna-Inglismaa väikesadamasse Hayle'i, kaasas tuttuute mootorite ja öövaatlusseadmetega kiirpaat Brenda’s Pet.

Hämaruse saabudes pidid nad selle vette laskma ja kokaiini Nomadilt värskelt ostetud aiakärudega kaldale vedama.

Musta jutt, et ta sai juhiseid Balvise käsilastelt, oli uurijate meelest lihtsalt suitsukate. Mobiilipositsioneering näitas, et nendel kohtumistel istusid Musta vastas hoopis Clark ja Waters, kellega kogu skeem välja mõeldi.

Waters, keda meeskonnaliikmed polnud oma jutu järgi kunagi kohanud, figureerib liikluskaamera ülesvõtetel teel sadamasse ja isegi Gailise mobiiltelefoni fotodel.

Ka sai kohtus selgeks, et Gailis ja Djikstra teadsid väga hästi, millesse nad end mässisid. Nomadi pardalt leiti mälupulk, mis sisaldas dokumenti pealkirjaga «Tähtsad asjad». Fail oli loodud Raymond Djikstra arvutis õhtupoolikul enne väljasõitu Nomadi pardal, kus mehed ninapidi koos asju arutasid. See sisaldas detailseid juhiseid ja paroole kogu meeskonnale: kuidas navigeerida, millal vahetada satelliitsidet ja kohtuda kokaiinitarnijatega.

Djikstra Hollandi kodu läbiotsimisel leiti seal mobiiltelefoni Aquaris karp ja kõnekaardi ümbris. Täpselt samu telefone kasutas terve meeskond, sest neis olev tarkvara võimaldab ilma andmejälgi jätmata interneti kaudu suhelda.

Kirsina tordil leidsid uurijad laevalt Gailise päeviku. Musta jutu järgi tema «pantvang», kirjeldab Gailis juba päev pärast väljasõitu, kuidas ta plaanib narkoveost saadava rahaga avada Lätis tätoveerimissalongi, soetada drooni, hellitada end mootorratta, hea arvuti ja ülikonnaga.

Katamaraanil Nomad seilas Eestis kapten Richard Must teisele poole Atalandi ookeani 1,4 tonni kokaiini järele. Britid pidasid ta kinni, kui katamaraan oli jõudnud juba Inglismaa ranniku lähedale.

FOTO: Politsei

Öine kohtumine Atlandil

Sihtkoht, kuhu meeskond pidi jõudma, asus Suriname vetes Tobago saarest umbes 500 meremiili idas. «Kord päevas pidin Iridium Go'd (seade laeva positsioneerimiseks – toim) kontrollima. Nomad pidi kasutama koodnime Pargo, tulijad Dorado,» kirjeldas Must varem kokku lepitud reegleid.

Korraga ilmus pimedusest 20-meetrine kiirpaat 1,4 tonni kokaiiniga. «Kohtusime öösel. Nad viskasid meile köie. Hakkasime pakke ümber laduma, ühtlaselt paati jaotama. Gailisel nappis jõudu. Nad saatsid oma paadist ühe mehe peale,» seletas Must kohtus.

Djikstra mäletas, et venezuelalaste välimusega meeskond tegutses ülikiirelt, kutsudes Nomadi meeskonda gringodeks. Veel enne, kui tarnijad jõudsid öösse kaduda, oli katamaraanil selline kogus kokaiinipakke, et sõukruvi tõusis veest välja ja sadu kilosid uimastit tuli ümber jaotada.

Paar nädalat hiljem oldi jõutud tagasi Briti vetesse. Gailis ja Djikstra silmasid Clarki alusega sarnast kiirkaatrit enda poole tulevat. Ainus, mis ei sobinud mustrisse, olid vilkurid. «Kui Jan (Richard Musta hüüdnimi) piirivalve paati nägi, ütles ta «fuck, fuck, fuck», jooksis oma ruumi ja viskas dokumendid ning satelliittelefonid üle parda,» meenutas Djikstra.

Prokuratuurile tundus, et nad on loo läbi hammustanud. Must, Clark ja Waters panid suuroperatsioonile aluse hiljemalt 2017. aastal Hispaanias, kus nad üheskoos paate remontisid. Kõigil kolmel oli seal all vähemalt üks varasem karistus narkoveo eest, mistõttu kasutas hispaania keelt rääkiv Must Eduardo Josellise valeidentiteeti.

Kokaiini Suurbritanniasse smugeldamise diil oli sündinud juba varem. Uurijad leidsid, et 2017. aastal veetis Clarke kolm päeva Venezuelas, mis on üks Suriname kaudu liikuva kokaiini põhilisi tarneriike. Kohtule väitis inglane hiljem, et ostis seal naisele ravimeid.

Nomadi istme sisse peidetud kokaiinipakid.

FOTO: Politsei

Suriname kokaiin uputab Euroopat

Umbes 600 000 elanikuga endine Hollandi koloonia Suriname on Euroopasse liikuva kokaiini peamine transiidimaa. Kolumbia ja Venezuela narkokartellid kasutavad ära asjaolu, et pisiriigil napib oma piiride kaitseks patrullpaate ja õhusõidukeid. Hinnangute järgi jõuab umbes 60 protsenti kokaiinist Euroopasse just Suriname kaudu.
Kuna endisel emamaal Hollandis asub suur Suriname diasporaa, võtavad rikkaks saamise lootuses kokaiinireisi sageli ette just hollandlased. Alles kuu enne Richard Musta juhtumit tabati samas kandis Cornwalli rannikul kahe tonni kokaiiniga hollandi kodanikud Maarten Peter Pieterse (59) ja Emile Adriaan Jeroen Schoemaker (44). Suurbitannia rekord – 3 tonni kokaiini – leiti aga aastal 2015.
Musta kokaiinilaevale aitas kolm päeva enne aluse Suurbritanniasse jõudmist jälile saada Lissaboni Mereanalüüsi Operatsioonide keskus. Just nende tähelepanekutele tuginedes alustas briti politsei maismaaoperatsiooni Clarke’i ja Watersi jälgimiseks.

Gailis ja Djikstra olid jõugule kerge saak. 27-aastane Djikstra on eeskujulikust Hollandi perest pärit kohalik purjetamismeister, keda lähedaste väitel vaevas Aspergeri sündroom. See tegi mehe kergesti mõjutatavaks: ta innustus kergesti, ent võis mõne aja pärast unustada, mida ta teeb. Djikstra kuulus kohalikku friisi purjetamisklubisse, ent visati sealt välja, sest istus sageli pisirikkumiste eest kongis ega jõudnud võistlustele. Pärast 2016. aastat eksles Djikstra mööda Euroopa sadamaid, tehes keevitaja ja laevamehaanikuna juhuotsi. Ühes sadamas ristus tema tee Mustaga.

Finaal kohtusaalis

Vandekohtunike viimasedki kahtlused hajutas kohtusaali ukse taga peetud pealtnäha süütu vestlus 4. märtsi pärastlõunal, kui Must ootas Bristoli kohtusaali ukse taga sissepääsu. Musta taga seisis vanglaametnik, tema kõrval kaaskohtualune Dean Waters. Mees, kelle kohta oli Must tõsikindlalt väitnud, et ei tunne teda.

Ühtäkki kõnetas Waters «täiesti võõrast» Musta hispaania keeles. Mehed vestlesid omavahel lühidalt ja sisenesid saali.

Järgmisel päeval, kui Musta küsitlemine hakkas juba lõpule jõudma, palus süüdistaja Gareth Weetman kohtualusel sellele vestlusele uuesti mõelda.

«Kas Waters ütles sulle eile enne kohtuistungit hispaania keeles need sõnad?» küsis süüdistaja Gareth Weetman lõpuküsimusena. Ta viipas käega ekraanile, millele oli kuvatud lause: «​Solo digo que te dije.»​

«Jah,» tunnistas Must.

«Kas sa saaksid meil aidata mõista, mida need sõnad tähendavad?» küsis süüdistaja.

««Räägi seda, mida ma sulle ütlesin.»»

Uurija: smugeldajate tabamiseni viis luureoperatsioon

Info, et katamaraan Nomad võib Suurbritanniasse tuua suure kokaiinilasti, saadi alles kolm päeva enne laeva kinnipidamist ja uurijatel tuli tegutseda ülikiirelt, meenutab Briti kriminaalpolitsei NCA vanemuurija Tyrone Surgeon.
Kuidas te Nomadi tabamiseni jõudsite?
Info tuli tänu luuretegevusele. Detaile ma ei saa avada, aga asjaga tegeles üks meie agentuuri üksustest, mis jälgibki aluseid, mis sisenevad Atlandi ookeani kaudu Suurbritannia vetesse. Luureandmed näitasid, et Nomad on igal juhul huvipakkuv alus.
Mis sellele viitas?
Kahjuks ei saa ma seda öelda. Kuid asjad käisid meiegi jaoks ebatavaliselt kiiresti. Nomadi kohta saime info kolm päeva varem (26. augustil – H. M.). Kui olime jahi identifitseerinud, tegime kindlaks, et see on Suurbritannia kodaniku Nigel Clarki nimel. Saime teada, et ta asub Inglismaal ja et tema auto liigub rannikul Cornwalli poole.
Seejärel alustasime jälitusoperatsiooni. Nägime, et Clark käis Cornwallis mitmes paigas ja uuris rannaäärt, justkui otsiks kohta randumiseks. Temaga liitus Dean Waters, kes oli kaasa toonud ka uimastite vastuvõtmiseks mõeldud paadi. Hilisõhtul said nad ühe poe parklas kokku, varahommikul asusid teele ning jõudsid lõpuks Hayle’i.
Kas 1,4 tonni kokaiini on teie jaoks suur kogus?
On küll. Nomadi pardal olnud uimastid olid kahtlemata mõeldud Suurbritannia mustale turule ja see teeb sellest riigi ajaloo ühe suurima koguse narkootikume, mis on jahilt avastatud. Oleme tabanud ka suuremaid koguseid, kuid need on olnud suurematelt laevadelt, kas suurtelt kalalaevadelt või reisilaevadelt. Aga nii-öelda lõbusõidulaeva kohta oli see kindlasti üks suuremaid koguseid, mis me oleme kätte saanud.
Seda kogust arvestades ei olnud kindlasti tegu meie igapäevase uurimisega. Meile oli see oluline töövõit. Kui me nad kinni pidasime, taotlesime uurimise ajaks meestele eelvangistust. Seetõttu oli meil ajaline surve kõigi tõendite saamiseks ja kontrollimiseks. Meil oli vaja lühikese ajaga erakordselt palju tööd ära teha. Seega olen väga rahul, et kohus tunnistas nad süüdi. Nägime uurimisega palju vaeva.
Asja ettevalmistus võttis neil aega rohkem kui aasta. Kas nad võisidki juba siis kokku leppida, et kui peaks vahele jääma, siis valetavad nagu üks mees?
See oli kindlasti nende plaani osa. Ja neid hoiti [eeluurimise ajal] samas vanglas. Nimelt olid nad niinimetatud A-kategooria vahialused ja neid hoiti vastavas Suurbritannia kõige kõrgema kategooria vanglas. Kuna selliseid on meil vaid käputäis, sattusidki nad ühte kohta. Seal said nad ka omavahel suhelda.
Milline oli Richard Musta roll kogu asjas? Karistuse pikkus viitab justkui, et tema osa oli kõige suurem.
Uurimine näitas, et Must, Waters ja Clark olid tegelikult kolmekesi selle operatsiooni ajud. Selles pole kahtlustki. Mis puudutab aga Musta karistuse pikkust, siis kaptenina oli tema vastutav uimastite veo eest üle Atlandi. Seega mängis tema konkreetses süüteos kõige suuremat rolli.
Meie ametivõimudel pole Mustaga varem kokkupuudet olnud. Meile teadaolevalt ta ka ei elanud Suurbritannias. Küll aga võtsime ühendust Hispaaniast kolleegidega, sest meile teadaolevalt oli ta varem seal karistada saanud. Tegime koostööd ka teiste asutustega, et välja selgitada, kas valenime taha peitunud Richard Must on üldse Richard Must.