Eesti esimene üldlaulupidu toimus, kui kasutada kulunud väljendit, põneval ajal. 

Postimees on välja valinud huvitavamad nopped oma eelkäija Perno Postimehe ehk Näddalilehe veergudelt esimese, Tartus aset leidnud üldlaulupeo ja selle eel toimunu kohta 1869.

Lisaks on abikäe ulatanud ajaloolane Andres Adamson, kes annab mõne juhtumi kohta lühikese selgituse või kirjelduse.

Kirev elu enne pidu

Juuli alguses toimub 27. üldlaulupidu. Selle eel on leetrid Eestis taas vaikselt levima hakanud. Seni on see vaid mõndakümmend inimest puudutanud, ent tänaste uudiste valguses on võimalik tõmmata paralleel 150 aasta taguse ajaga, mil rõugepuhang Tartumaast üle käis.

Enne kui sajad eestlased said 18. juunil (uue kalendri järgi 30. juunil) Tartus kaua oodatud Liivimaa pärisorjusest vabastamise 50. aastapäevale pühendatud peol oma häälepaelad valla lasta, võis Perno Postimehe veergudelt lugeda, et olukord Tartumaal on üsna tõsine.

4. juuni 1869 (uue kalendri järgi 16. juuni):

Tartust. [Röuged.] Pärris röuged, sellest nüüd hulgal aeal ennam polle kuulda olnud, sest et pandud röuget neid taggasi röhhunud, on se aasta kord wähhem kord rohkem ühhes ja teises makonnas kuulda. Kuida Liwima kubbermango seitungis teadaantakse on Tartomakonnas 20. Januarist kunni 15. Märtsi ku päwani 91 innimest röugesse haigeks jänud, neist olla 64 terweks sanud 17 ärrasurnud ja 10 weel haigeks jänud; kas pärrast weel jure tulnud, sedda ei öölda seal. Ka Perno makondas on siin ja seal üksikud röuge haiged ettetulnud, kellest ka mönned terveks sanud, agga mönned ka mulda läinud.

Nii suur haigestunute arv ei viita aga sellele, justkui oleks toonast Eestit laastanud taud ja seetõttu maa rahvast tühjaks jäänud, ütles ajaloolane Adamson. Esiteks tuleb arvestada sellega, et 1860. aastateks oli kaitsepookimine Tsaari-Venemaal juba tavaline nähtus. 

«Teiseks oli asi selles, et 1868. ja 1869. aasta (kuni uue saagini) olid nälja-aastad. Inimesed olid alatoidetud ja tavalisest nõrgemad. Näljahäda ei olnud küll nii raske, et oleks kaasa toonud otseselt näljasurmi, kuid inimesed olid haigustele vastuvõtlikumad,» lisas Adamson selgituseks.

Toonane 4. juuni Perno Postimehe leht pakub enda sõnul lugejaile ka rõõmsaid uudiseid. Ei kusagilt mujalt kui Peterburist. Väljaanne annab teada, et troonipärija suurvürst Aleksander (hilisem keiser Aleksander III) ja tema kaasa Maria Feodorovna said 26. mail (ukj 7. juunil) järeltulija, kes sai ristimisel nime isa järgi. Värske maailmakodanik nägi eluvalgust siiski lühikest aega. Ta suri järgmisel aastal kõigest kümnekuusena.

Toonasel Venemaal oli tavaks tähistada selliseid suursündmusi nagu keisripere järelkasvu ilmaletulek. Kas suurema peoga või ainult vägijoogiga, see ei sõltunud mitte niivõrd kubermangust, kuivõrd sellest, kas inimesed olid haritud või mitte, sest viinaviga oli riigis harilik nähtus.

Joonistus 19. sajandi kabakist ehk tsaaririigile kuuluvast kõrtsist, kus rõhku pandi joogile, mida sai kaasa osta ja kohapeal ohtralt kõrist alla kallata.

FOTO: Repro

Ent lõbusa meeleolu võis ära nullida järjekordne uudis Neeva jõe kallastelt. Seda võib järeldada teksti lõpus avaldatud ajalehetoimetuse hukkamõistust napsusõprade suhtes. Oma olemuselt haakub teadaanne keisririigi pealinnast sellega, mille üle on meil siin viimased aastad kirglikult arutletud.

[Uus aksis.] Reihsradi heaks arvamist on Keisre Herra 14. Mail keigekörgemalt kindlaks kinnitanud ja se on uus wina aks, mis 15. Junist se aasta peab wallitsema hakkama ja selle järrele peab 6 koppik kradi ehk 6 rubla ühhe wedro ehk pange pealt, mis kümme topi suur, saea kradise pirituse pealt aksi maksetama. Noh wina armastajad, mis ütlete nüüd? Jubba märjoke, se kallis ellowessi, tikkub hinna polest weel kallimaks minnema. Kas arwate et woite weel jure jäda, ilma et naena ja lapsed nälga ei pea surrema!?

Lugejale: sõna «aks» ei ole trükviga, vaid tegemist on saksa päritolu sõnaga. Just tolsamal 1869. aastal esmatrükis ilmunud Wiedemanni sõnaraamat annab selle sõna tähendusteks «aktsiis; töönorm, kohustus; jõudlus, võimsus».

Ööbimiskohti oli rohkem kui pidulisi

Kuigi eestlaste suur pidu algab 18. ja lõpeb 20. juunil (uue kalendri järgi 30. juuni – 2. juuli), võtab Perno Postimees selle kajastamiseks aega tervelt kaks nädalat. Aga kui juba algust on tehtud, siis lõppu ei paista. Esimene samateemaline lugu näeb ilmavalgust 9. juuli (21. juuli) numbris ja viimane alles järgmise kuu 13. kuupäeval (26. augustil).

9. juuli (uue kalendri järgi 21. juuli):

Perno Postimees keskendub oma peojärgses avaloos sellele, kuidas üleüldse jõuti niikaugele, et 878 esinejat ja üle Eesti kokku tulnud umbes 15 000 pealtvaatajat said Tartus, mida väljaanne nimetab elupõliseks Eesti laululinnaks, koguneda baltisakslaste Ressource’i Seltsi aias, mis asus tänase Tartu Peetri kiriku vastas. Leht annab mõista, et see oli ülipikk teekond.

Fotojäädvustusi esimesest üld­laulupeost teadaolevalt säilinud ei ole, küll aga on peost 1948. aastal pildi maalinud Elmar Kits. 

FOTO: Eesti Rahvusmuuseumi repro

Nüüd on aastast 1819 sadik kolidest ja issiärranis kihhelkonna kolidest meie maal ennam ehk wähhem sured ehk pissukesed, head woi sandid laulokorid wäljakaswanud, ennamiste agga seggakorid. Neid keiki laulo pidduks kokko kutsuda, ei näidanud sündsa ollewad. Sest kuida olleks wöinud meeste- ja naesterahwas, iggast nurgast, kui ka ühhe ainsa päwa peale, kokko kutsutud sada, ilma, et seal pahhandust polleks ettetulnud, mis piddo pühhitsemist olleks segganud, ehk tedda koggoniste keetnud pühhitsemast.

Sepärrast piddid meeste korid murretsetud sama; agga kes middagit tehha tahhab, peab ka issi middagit möistma. Ja sedda mötteldes, wötnud Tarto laulo-selts warsi nöuks, keige pealt omma laulmist meeste heäledes kätte wötta ja öppida ja selle peale andis selle seltsi eestkostja omma Postimehhe läbbi aeoti üht laulo teise järrele meestekoris wälja ja kutsus nenda üht meeste kori teise järrele jallale. Sest, mis se rahwast wägga armastud Postimees töi, sedda ei tahtnud kegi kessaks jätta.

Ni pea, kui Tarto laulo koor sest olli arro sanud, et meeste korid ni ühhe teise järrele, otse kui maast üllestöusid, walmistas ta üht programmi, kelle järrele üks ülleüldne Eesti laulo-piddo piddi petud sama. 

16. juuli (uue kalendri järgi 28. juuli):

Järgmises numbris saab aga teada, kuidas lahendati piduliste ööbimisküsimus. Veel tuleb juttu lauluproovidest Tartu Maarja kirikus. Ajalehe andmeil olid ühel sellisel üritusel peale kohalike baltisakslate ka auvõõrad, nende seas paar soomlast ja, kui kasutada toonast kõnepruuki, ungarimees, kelle kohta on sulgudes märgitud professorid.

8. Junil, hommiko kello kahheksa, hellistasid Maarja ja Jani kirriko kellad Jubeli pühha sisse. Kui kellad wait jäid, puhhusid musekandid möllemate kirriko tornidest üht korali. – Sedda kuuldes ruttasid lauljad ja mängomehhed üksikult ehk seltsi kaupa omma kortritest wälja, kus nad lahket wastowötmist ollid leidnud – wöeraste wastowötlik Tarto, olli piddo komiteele rohkem korterisi prugitawaks lubbanud, kui tarwis olli! – ja ruttasid piddo maea pole, mis nad jubba pääw enne kennaste ehhitud, tundma ollid õppinud. Kes sedda keik omma silmaga näinud, on süddameliko römo tundnud.

Aasta 1875. Vaade Maarja kirikule Toomemäelt vana anatoomikumi juurest. Pühakoda sai Teise maailmasõja ajal 1941. aastal kannatada.

FOTO: Ants Linnardi arhiiv

Ajaloolane Adamson nentis, et esimest üldlaulupidu võiks sama hästi nimetada esimeseks üle-eestiliseks õpetajate kongressiks. «Enamik lauljaid oli kas õpetajad või õpilased ja õpetajate lapsed. Pealtvaatajate seas olid muidugi tartlased ja inimesed linna lähemast ümbrusest, kuid kaugemalt vähe. See polnud tollaste liiklusolude ning küll tänu tudengite äramajutamise vajadusele tavalisest maakonnalinnast avaramate, kuid siiski turisminduseelse linna nappide majutusvõimaluste tõttu lihtsalt võimalik. Esinejate öömaja oli aga ära korraldatud,» ütles ta.

Murepilved lauljate kohal

23. juuli (uue kalendri järgi 4. august):

Pärnu kohalik ajaleht kirjutab, et pidupäev algas kirikukellade kõlamisega, mis kutsus pidulisi kokku.

Lisaks mainitakse kirjutises, et enne kui sai tähtsal päeval suure peo programmi järgi joonduma hakata, pidi see kõrgematelt ministeeriumiametnikelt heakskiidu saama.

«Selleks aga, et saada laulupeo jaoks üldse luba, oli vaja ära kasutada Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva ja rõhutada oma lõpmatut tänulikkust selle eest,» teadis Adamson rääkida. Seetõttu võib lehte lugedes märgata, kuidas laulupeo ajal kiideti keisrit kui võimukandjat taevani.

Liivimaa kubermangu kaart 1820. aastal. Autor Vassili Pjadõšev.

FOTO: Vassili Pjadõšev/Wikimedia Commons/Public Domain

Samuti märgitakse lehes ära, et laulupeo korralduskomitee järgis avapäeval rangelt kahte punkti, mis toonast olukorda arvestades oli igati arusaadav.

Piddo komite piddanud kahhest punktist köwwaste kinni. Esmalt, et Tarto lin kokkotulnud piddo wöeraid peab terretama ja teiselt, et piddo koggo selle terretamise peale peab wastama ja nimmelt, et surem ossa piddowöerid Tallinna kelemurret könneleb, terretus ja wastus ka selle murde peal peawad sündima. 

23. juuli trükist selgub, et kõik laulud, mis said esimesel päeval kontserdil lauldud, olla hästi läinud.

Mehhed ja poisid, kes ni lühhikese aeaga kontsertis ettetullewaid laulusi kätte öppinud, issiärranis ühhel aeal, kus iggapäine tö neile pissut aega õppimiseks lubbanud, andwad tunnistust, et Eestirahwa sees üks ütlemata tarkuse wastowöetaw waim ellab.

Kuigi lauluvalik toonasel laulupeol oli valdavalt võõrast päritolu, võib lehest lugedes aimu saada, et vaimulikud laulud andsid rohkem tooni kui ilmalikud.

Siin ei woi meie mitte tähhendamata jätta, et seal mitte üht waimoliko kontserti polle anda tahhetud, waid agga üht rahwa kontserti, kellel waimolik tuum sees.

Perno Postimees räägib, et peo teine päev algas laululiste kogunemisega ülikooli maneežis (hoone, kus õpetatakse ratsutamist ja peetakse harilikult ratsaspordivõistlusi), kus juba kell kaheksa hommikul algas ilmalike laulude proov. Kirikukellad olid sel korral vait. Leheveergudel tuuakse välja, et rahvalaulude laulmine möödus kiiremini kui vaimulike lugude ettekandmine. Kell kolm päeval kogunesid lauljad koos mängumeestega raekoja ette ja sealt mindi peokohta, kus kõik oli ürituse alguseks valmis. Laul juba hoos, hakkasid piduliste pea kohale kerkima murepilved: endast andis märku see vigurdaja, kes laulupidulisi aastakümneid kimbutanud.

Agga sel päwal polle ilmuke ennam ni lahke, ni kenna ja römulik olnud, kui essimesel päwal, päike petnud ennast pilwede tahha, mis kord korralt paksemaks läinud ja mönned arwad wihma pisad kukkunud lauljate ramatute peale, mis aeg aealt tihhidamaks läinud; se teinud issiärranis piddo eestkostjatele kurwa meelt, et küssinud: «Mis peab sest kontsertist sama?» Piddanud issikeskes üht ümmargust nöu ja et pealt kuuljad waggusi istuma jänud, sepärrast ka kindlaste selle jure jänud: tulgo, mis tulleb, kontsert peab petud sama, agga wahhe könned woiwad piddamata jäda, mis piddo söma aea jures jälle woiwad petud sada, olgo siis, et wihm ülle jäeb, nad ommas kohtas petud sawad.

30. juuli (uue kalendri järgi 11. august):

Pärnumaal tegutsev nädalaleht kirjutab, et vihmast hoolimata möödus teine pidupäev Tartus kenasti ja lõbusalt. 

Pärrast kontserti löppetust läksid keik piddo-wöerad ommas tuttawas korras jälle ülle turro raekoea eest läbbi, kus jälle mürristaw hurra öiskamine keik taewa allust täitis ja sealt otse hantwärgi seltsi maeasse kokko. Ehk kül wihma saddas, lehwitasid lippud ja passunate mängo al läksid piddowöerad kennaste ehhitud üllemal nimmetud seltsi maeasse.

Peagi tekkis pidulistel taas vajadus omakeskis nõu pidada.

Piddo maeas olli selle peale suur nöupiddamine, sest et wihma ikka mahhawallas, kas peawad piddo-söma-aega tänna piddama, woi sedda teise päwa peale jätma; surem nöupiddajate hulk sowis sedda teise päwa peale. 

Lõpuks leiti, et peoprogrammist tuleb ikkagi kinni pidada. Söömine-joomine võis alata.

Ükski piddo ei sa muido petud, kui ka mitte klasid ei kollise ja mönne hea mehhe terwiseks ei sa ärrajodud. Piddo sömaaeal said esmalt ilmaliko üllemate, siis waimoliko üllemate ja wimaks wallawallitsuste ja rahwa kassuliko siggimise terwiseks ja heaks klase kokko lödud. 

Kõigi pidu

6. august (uue kalendri järgi 18. august):

Perno Postimehe eelviimases suuremat sorti laulupeo kajastuses pannakse rõhku sellele, et kuigi pidu oli ennekõike eestlaste oma, kuulus see ka teistele rahvustele.  

Kahhest mehhest, kes könnesid piddasid, tahhame siin weel issiärralikult, könneleda ja need on esmalt endine Wändra öppetaja Körber, kes Eestirahwale häid emmasid sowis ja se on ka töeste sowimise wäärt, sest kus head ja ausad emmad, seal woib ka öölda, on head ja sönnakulelikud lapsed, kellest auus rahwas kaswab ja teiseks piddas Willandi küllakoolimeister Mart Laur könnet, kus ta keiki, kes piddo peale ollid kokko tulnud, sakslastest saksad, eestlastest saksad ja pärris eestlased nago ühte kokko kutsus ja sedda kindlat lotust wälja könneles, et need, praego weel mitmesugguse seisuse sees, meie maal ellaw rahwas, tullewal aeal ennam ja ennam Kristuse werrega kastetud risti-lippo alla sawad kokko kogguma ja kui kristlikud wennad ühhes koos ellama, kellel ühhe teisega middagi muud ennam wölgo polle, kui et ühte teist armastawad ja ühhe teise pole hoidwad.

Adamson ütles, et selles ei ole midagi üllatavat. «Kui vaadata, kes oli Tartu Maarja kiriku pastor Adalbert Hugo Willigerode, laulupeo ametlik juht, siis tegemist oli sakslasega lausa suure algustähega, olgugi et tal olid mingit liini pidi ka eesti juured.»

Adalbert Hugo Willigerode (1818–1893) oli vaimulik ja kirjamees, kes valiti esimese üldlaulupeo pidukomitee presidendiks.

FOTO: Georg Friedrich Schlater/EKM EKLA

Ajaloolane juhtis tähelepanu, et kohalikud sakslased suhtusid laulupeosse tegelikult väga soosivalt. «Kogu asi oli alguse saanud riigi- ja baltisaksa eeskujudest ning luteri kiriku mitmehäälse koorilaulu traditsioonist. Tosin aastat varem käis laulupeo idee algataja Johann Voldemar Jannsen Pärnu saksa lauluseltsi liikmena Tallinnas baltisaksa laulupeol. Sellest kirjutas ta ka Perno Postimehes ja sealt hakkaski see veerema. 12 aastat hiljem jõuti siis lõpuks eesti laulupeoni. Üle-eestiliseni, kohalikke oli juba olnud,» selgitas Adamson.

Tartu saksa elanikkond ehtis peo puhul ka oma kodud ja moodustas olulise osa publikust. Siiski ei olnud baltisakslaste koorekihi esindajaid sel peol palju. Põhjus peitub selles, et samal ajal, 19. juunil pidas kohalik saksa kogukond pidu hoopis Tallinnas, tähistades sealse toomkooli, Baltimaade tähtsaima saksakeelse keskkooli 550 aasta juubelit. Küll aga saatsid baltisaksa rüütelkonnad ja Riia lauluseltsid Tartusse peo kolmandal päeval tervitustelegramme. «Mingit vaenu peo suhtes üles ei näidatud, sest seda ilmselt lihtsalt ei olnud,» nentis Adamson.

13. august (uue kalendri järgi 25. august):

Laulupeo kolmas ja ühtlasi viimane päev oli eelmisega võrreldes ilma poolest lahke, kirjutab Pärnu kohalik leht. Pärast viimase koori laulmist kogunesid vahekohtunikud ja selgitasid välja, milline üritusest osa võtnud lauluselts oli parim.

Essimest wöito said Tallinna Estonia, teist Kursi ehk Puurmanni ja kolmandat Tarto Maarja koggoduse laulo koor. Mängiatest ollid Wäegwerre mängo mehhed essimesed. Keik seal koos ollewad kiitsid möistust oigeks ja iggakord kinnitasid prawo, ja hurra öiskamised ning rosi krantsid sedda heaks. Laulikutele ollid nende au ja wöido tunnistuseks klants-pabberi peal kuld, höbbe ja prongse ja mängiatele kuld tähtega mällestuse-tabbelid trükkitud ja kätte antud, kuhhu nimmed pärrast peale trükkitud sai. Et ka selle hulga seas weel teisi laulo seltsisi olnud, kes ka kido wäärt, nende pärrast on piddo komite weel nöu piddanud ja neile ka mällestuse-tabbelid, kolmes jaus andnud.

Pärast parimate autasustamist sai korraldajate nimel sõna Jannsen. Seejärel pidas kõne keegi Winkler, Riiast tulnud laulik, kes tänas Tartu rahvast lahke ja sõbraliku vastuvõtu eest, samuti ei unustanud ta peo korraldajaid, aga ka pidulisi mitte. Lõpetuseks soovis ta kõigile õnne ja tervist. Üritusele panid punkti Väägvere mängijad, kes kandsid ette vene õhtulaulu «Kui kena olid Sa, Issand Siionis».

Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) oli esimese üldlaulupeo idee algataja, peamine elluviija ja üldjuht.

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

[...] sellega olli se üllewägga kenna ja armas piddo löppetud. Kui ka piddowöerad seltsi aeda ehk ka hantwärgi seltsi aeda woi muido sia ja senna seks õhtuks kokko jäid, olli neil teisel hommikul tee jalge al, jälle koeo pole ruttata, agga enne weel, kui minnema hakkasid, mönda tähhelpannemise wäärt asja ja nimmelt lahkest süddamest ja römulikult lahti tehtud uniwersitätimaea seest poolt omma silmaga wöisid läbbi wadata, mis peale igga wöeras Tarto linnale selga pöris ja koeo ruttas.

Saksastamise asemel venestamine

Kuigi laulupidu möödus suurte viperusteta, hakkas vaikselt koitma uus aeg Eestimaa ja Liivimaa kubermangude ning seal elanud eestlaste jaoks. Ülestõus Poolas Vene võimu vastu aastail 1863–1864 muutis tsaarivalitsuse poliitikat impeeriumi ääremaade suhtes.

Õli lisas tulle see, et valitsus hakkas baltisakslastele vaikselt teisiti vaatama. Saksastamise asemel tahtis koha sisse võtta venestamine.

«Tavaarusaam ütleb, et ses küsimuses oleks muudatus pidanud tulema pisut hiljem ehk 1870–1871, mil Preisi-Prantsuse sõjas jäi peale Preisimaa ja loodi ühendatud Saksa keisririik. Tegelikult toimus Saksamaa ühendamises murrang juba 1866, kui peeti lühike Austria-Preisi sõda, mille Preisimaa samuti võitis. Aasta hiljem loodi juba Põhja-Saksa Liit. Laulupeo ajaks oli enamik Saksamaast Preisimaa juhtimisel ja selle ümber juba ühendatud ning suursaksa vaimustus kees ka baltlaste seas. Seetõttu oli tsaarivalitsuse poliitika saksluse suhtes laulupeo ajaks juba muutumas,» lausus Adamson.