Julm statistika paljastab Eesti linnade (taand)arengu

FOTO: Repro

Ida-Viru linnad jooksevad inimestest tühjaks sellise tempoga, et Pärnu on võtnud Kohtla-Järvelt suuruselt neljanda linna koha ja Rakvere kahanes suuremaks Sillamäest. Just nimelt kahanes, sest ei loe mitte elanikkonna kasv, vaid väiksem kahanemiskiirus, kirjutab Nils Niitra.
 

Postimees küsis statistikaametilt kaheksa rohkem kui 15 000 elanikuga Eesti linna kohta kõikvõimalikke arve, mis aitaks võrrelda nende linnade arengut viimase kümmekonna aasta jooksul.

Muu hulgas selgus, et väiksemate linnade palgaerinevused Tallinnaga on kõikjal vähenenud, erandiks on vaid Pärnu. Tõenäoliselt maksti headel aegadel tallinlastele erinevalt teistest piirkondadest igasuguseid tulemustasusid ja muid boonuseid ning kriisiajal tõmmati need summad kokku.

Tallinn imeb endiselt endasse rahvast kõikjalt  Eestist. Tartus on küll positiivne loomulik iive, kuid Tartu abilinnapea Jüri Kõre ei arva, et Tartu kui Lõuna-Eesti keskus suudaks kuidagi Tallinna tõmmet tasakaalustada. «Ei suuda. Tallinn on ju neli korda suurem kui Tartu.» Palkade erinevus võib olla küll vähenenud, aga Tallinnas ei ole ettevõtete juhtide kohti Kõre kinnitusel mitte neli korda, vaid palju kordi enam.

Peale Tallinna ja Tartu oli loomulik iive ehk sündide ja surmade vahe mullu negatiivne kõigis ülejäänud võrreldud linnades, mis tähendab, et ühelt poolt sureb linnaelanikke rohkem, kui neid juurde sünnib, ja teisalt lahkub sealt rohkem inimesi, kui juurde tuleb.

Pärnu kadunud kümnend

Siit joonistubki välja Pärnu, mille läinud kümnendi arengut iseloomustab inimgeograaf Garri Raagmaa kui kaotatud kümnendit. Linna eelarvetulud kasvasid mullu võrreldes 2003. aastaga rohkem kui kusagil mujal võrreldud linnades, aga sellest hoolimata oli Pärnul eelmise aasta lõpus ka rekordiline, 82,1-protsendiline võlakoorem.

Kui visata pilk rahvastikutrendidele, tekib tõsine küsimus, kuhu see raha ikkagi pandi. Tundub, et mitte elanike hoidmisse.

Pärnul on nüüd käes tõehetk, kas olla tugev iseseisev regioonikeskus või muutuda Tallinnast kahe autosõidutunni kaugusel asuvaks ripatsiks. Linnal oleks vaja spurtida, et luua nutikaid kõrgepalgalisi töökohti ja parandada taristut, aga linnapea Toomas Kivimägi tunnistab, et seda on keeruline teha, kui iga-aastased laenude tagasimaksed nöörivad kõri.

Pärnu 2000. aasta 46 000 elanikust oli selle aasta jaanuariks alles jäänud 41 000 ja mullugi oli linna rändesaldo negatiivne – tuhande elaniku kohta lahkus Pärnust üle 17 inimese  rohkem kui linna elama kolis. Ükski teine kaheksast võrreldud linnast ei saa vastu säärasele tulemusele. Isegi mitte Kohtla-Järve ega Narva.

Aga inimgeograaf Raagmaa nõuab siiski, et Pärnut ei vaadeldaks eraldi linnana, vaid koos linna lähivaldadesse tekkinud uuselamurajoonidega. Tuhanded pärnakad on kolinud ka sinna.

Linnapea Kivimägi tunnistab, et Pärnu elanikkonna hulga vähenemine on tema jaoks tõepoolest suurim mure. «Esiteks magas Pärnu linn maha hoogsa elamuarenduse, mis toimus kinnisvarabuumi ajal linna lähivaldades,» ütleb ta. «Ka meie oleks pidanud välja pakkuma rohkem elamuarenduspiirkondi. Näiteks Sauga valla elanikkond on kasvanud umbes 1500 inimese võrra.»

Teiseks paneb inimesi Kivimäe kinnitusel liikuma töö ehk otse öeldes tööpuudus. «Ja siin on Eesti jaoks tervikuna suurim probleem välismaale elama asunud inimeste hulk,» räägib ta. «Kui inimene läheb elama Audru või Sauga valda, siis pole asi nii hull, ehkki me jääme ilma tema tulumaksust. Aga kõige suurem probleem on välismaale elama asujate hulk, mis on sel aastal Pärnus suurusjärgus 200.»  Need ei ole lihtsalt Soomes töölkäijad, vaid inimesed, kes on end linnast välja kirjutanud.

Juba praegu näitab statistika, et Pärnu on rahvastikutrendide, palkade ja muu säärasega pigem Viljandi ja Rakvere sarnaste maakonnakeskuste tasemel. Selliste linnade rahvastikunäitajad pole olnud kaugeltki head ja üheks põhjuseks on see, et ka maarahvastik väheneb.

Just maarahvastik on seni varustanud väiksemaid keskusi uute elanikega, sellal kui keskustest endist liigutakse edasi suurematesse linnadesse. Pealekauba – nii kinnitab inimgeograaf Tiit Tammaru – ei käigi rahvastikuränne enam päris nii nagu vanasti.

Nüüd jätab maaelanik sellesama maakonnakeskuse või ka Tallinna lihtsalt vahele ja kolib otse välismaale. Kui varem rännati välismaale eelkõige suurematest linnadest, siis nüüd on raske leida ääremaaküla, kust vähemalt mõnigi mees ei töötaks välismaal.

Kärbuv Ida-Virumaa

Täiesti omaette teema on muidugi Ida-Virumaa, kus Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe torkavad silma pea ainult kurbade näitajatega. Kohtla-Järve elanikkond on kahanenud 11 aastaga ligi viiendiku võrra, ainuüksi eelmisel aastal lahkus sealt pool tuhat inimest rohkem, kui juurde tuli. Palgad on Ida-Virus väiksemad kui mujal, tööpuudus aga valdavalt palju suurem.

Narva ja Kohtla-Järve hädaks on ka see, et sinna ei ole tekkinud avaliku sektori töökohti. Riik püüab kujundada idaregiooni keskuseks Jõhvit, kus on tõsiseltvõetava vähemusena ka eestlasi.

Peale narvalaste ja kohtlajärvelaste viletsa eesti keele oskuse on põhjused selgelt poliitilised – riik ei taha regioonikeskuseks valdavalt venekeelseid ja suuresti Venemaa kodanikest koosnevaid linnasid. Inimgeograaf Tammaru hinnangul on Jõhvi üks neist linnadest, mis tõmbab kohtlajärvelasi. Samas kahaneb ka Jõhvi elanikkond, ehkki  aeglasemalt.

Tammaru kinnitusel kolivad idavirulased valdavalt Tallinna. «Kui teistel Eesti linnadel on rändesuunad mitmekesisemad, siis venekeelsetest linnadest rännatakse selgelt rohkem Tallinna.» Miks mitte välisriigid? Aga seepärast, et suuresti ükskeelsete idavirulaste enamus ei tuleks välisriikides kuigi hästi toime ja teisalt on ka Tallinna palgatase neile piisavalt suur hüpe.

Üllatavalt on Ida-Viru linnadel siiski võrreldes nn eesti linnadega ka üks põnev eelis: nende laenukoormus on enamasti palju väiksem. Võib ainult arvata, miks see nii on. Kui Pärnu puhul on laenukoormus muutunud tõeliseks nuhtluseks, siis Ida-Viru puhul võib pigem küsida, miks ei ole linnaisad võtnud laenu linna elukeskkonna arendamiseks.

Kui võrrelda aga 69 000 elanikuga Narva mullust eelarvetulu kolmandiku võrra väiksema Pärnu omaga, selgub, et see oli neil võrdne – 42 miljonit eurot. Mis saaks veel paremini illustreerida Eesti omavalitsuste ­(taand)arengu erinevat tempot!

Tammaru sõnul paiknevad töökohad ja inimesed Eestis sageli eri kohtades ja küsimus on selles, kas viia töö inimeste juurde või inimesed töö juurde. Ida-Virumaalt lähevad inimesed pigem ära sinna, kus on töö.

Paljud Ida-Virus tegutsenud suured tööstused on paraku ise globaalsetele muutustele jalgu jäänud. «Parim näide on muidugi Narva oma Kreenholmiga – me lihtsalt ei suuda oma palgakuludega konkurentsis püsida, ehkki inimeste oskustel pole midagi viga,» nendib Tammaru. Ka tehnoloogia areneb ja inimtööjõud asendatakse masinatega.

Narva allakäik ei ole siiski võrreldav Kohtla-Järve või Sillamäega. Tõenäoliselt on põhjuseks see, et Narvas annab leiba ka igasugune piiriga seotud äri, samuti äritsemine.

Narva linnapea Tarmo Tammiste sõnul on Narvas loodud palju võimalusi selleks, et ettevõtjad saaks töökohti luua ja tootmist arendada. «Aga linnavalitsus ei pea looma töökohti, vaid tingimusi selleks, et ettevõtjad saaks siia tulla,» ütleb ta.

«Selleks on Narva teinud rohkem kui mõnigi teine omavalitsus. Ma ei oska öelda, mida veel peaks tegema – me ei saa ju hakata maad kinkima või maksma tööandja asemel palka.»

Nõukogude ajal andis üheksa vabrikut Tammiste sõnul tööd 90 protsendile linlastele. «Inimesed olid harjunud end müüma kui tööjõudu – nad ei pidanud mõtlema sellele, et peaks ise ettevõtlust alustama,» selgitab linnapea. «Eks inimestes on säilinud ka sellist mentaliteeti.»
 

Tagasi üles