Eesti I laulupidu: Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50 aasta juubeli- ja tänulaulupidu

I laulupidu Postimehes.

FOTO: Raamat Laulupeod Postimehega

Postimees avaldab katkendeid Postimees Kirjastuse välja antud laulupidude ajaloost kirjutavast raamatust «Laulupeod Postimehega. 150 aastat Eesti üldlaulupidusid Postimehe kajastuses».

I  laulupidu: Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50 aasta juubeli- ja tänulaulupidu

Toimumisaeg: 18.–20. juuni 1869. a

Toimumiskoht: Ressource’i seltsi aed Tartus (praeguse Peetri kiriku juures)

Üldjuhid: Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Kunileid

Korraldaja: Vanemuise selts

Wanna Eesti abbiello paar

Kolmandamal piddopäwal, kui 4000 innimest „Wannemuine” seltsi aedas kous ollid, istus ka üks ellatand abbiellopaar, mõllemil wannaduse lummi pea peal, waggusi pude al ja kulas pealt. Ligutud süddamega ei sanud hulk aega kumbgi sõnna suust.

Kirjo rahwa hulk, lehwitawad kennad lippud, lauloheal, passunamäng, rõmohõiskamised ja isseärranis piddo tähhendus ja mällestus tungis wannakestele ni süddamesse, et neil wõimalik ei olnud suud lahti tehha.

Wimaks pühkis wannamees kue käisega silmi ja ütles: „Kule, emma, minna ei kahhetse mitte, et meie need paarkümmend wersta olleme sia tulnnd. Suremat asja meie mõllemad enne surma ommeti ennam ei näe. Mo südda ligub rindus, kui selle peale mõtlen, mis meie silmad norel põlwel piddid näggema ja mis nüüd näeme. Wata emma, 50 aasta eest ollid sinna alles karjalaps ja minna jubba tööpois. /---/ Pärrast tulli prius.

Parrako polnud ka eestotsa suur assi. Priiks ollime kül sanud, Jummal andko õnsa keisrile rahhulist hingamist, agga maa tõmbati jalge alt ärra, jädawat paika polnud ennam kuskil. Peksa saime wanna wisi ja igga silmapilk hüdis mõisnik: „Wallast wälja! Minge kus k.....!” Saggedaste ollid rentnikud, opmannid ec. weel õelamad, kui mõisnikud isse.

Oh, emma, meie olleme tullist wallo weel küllalt näinud, kunni assi järk järgult parranema hakkas ja meie praeguse issaliko Keisri wallitsuse al on jubba mitmed ülleliga koormad meie õllade pealt mahhalangenud, muido olleks üsna jõlledus nisuggust piddo piddada. /---/

Sellepärrast on mo südda halledat rõmo täis, kui omma silmaga wõin nähha, et kõige endise wallo ja waewa al meie rahwas ommeti põlle jalge alla jänud, waid on eddasi läinud ja saab weel minnema. Anna Jummal tale kallist terwist ja head meelt, mõistust. Sedda Eestirahwast, mis nüüd omma jubelipiddo peab, ei te kegi ennam pärrisorjaks. Emma, selle troostiga wõime mõllemad mätta alla puggeda, kui meid ärrakutsutakse.”

Wanna emmake nikkutas peaga, agga ei sanud middagi ööldud.

(Eesti Postimees ehk Näddalaleht, nr 31, 6. august 1869)

Tagasi üles