Hobusega galopitamine – tõeline adrenaliinilaks

Peagi pensionile minev Kegu on kogenud ratsu. Foto: Joosep Pank

Kõrvaltvaatajaile võib tunduda, et hobusega sõitmine on täielik nauding – hobune traavib ringi ja ratsanik istub ilma ühegi muremõtteta uhkelt sadulas. Sellise vaatepildi taga on aga higi, pisarad ja kõva treenimine.

Minu suur kirg ratsutamise vastu sai alguse, kui olin pisike hobusefännist plikatirts. Ühes trennis juhtus nii, et kukkusin ratsu seljast ninali liiva sisse umbes neli korda järjest. Maneežis oli üks õudselt hämar nurk, mida hobune kogu hingest kartis, ja iga kord, kui sealt mööda sõitsin, kihutas ta galopis alt ära, nii et lendasin kaarega vastu maad. Aga pärast kukkumist ruttasin kohe sama kiirelt sadulasse tagasi.

Ratsaniku kõige tähtsamad omadused ongi julgus ja tahe. On küll tore vaadata kõrvalt hobuseid galopipiruette tegemas või üle tõkete hüppamas, kuid ettearvamatule loomale selga hüppamiseks on vaja palju vaprust.

Suksu läikima!

Lähen trenni Veskimetsa ratsakeskusesse. Minu neljajalgse trennikaaslase nimi on Kegu. Et temaga tuhatnelja kihutada, tuleb Kegu eest enne hoolitseda – hobune tuleb lüüa läikima ja panna sadulasse. Ratsu puhastamiseks kasutan nelja harja: ühte laka, teist kapjade ja veel kahte kere jaoks. Harjaga tuleb üle käia kõik kehaosad: jalad, selg, turi, kõhualune, saba ja lakk.

Seejärel panen suksu sadulasse. Esimese asjana tõmban pähe valjad. Nahksete rihmade küljes on metalsed suulised, mis lähevad hobuse hammaste vahele. Mul vedas: Kegu ei surunud hambaid risti ega jonninud, vaid lasi endale suulised ilusasti suhu panna.