Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/06/20/7911541t1hac3b.jpg)
/nginx/o/2019/08/02/12427819t1h79a9.jpg)
Eesti võib suvel paista kui festivalide maa, aga tegelikult võib suurte muusikaürituste korraldamisel palju asju vastu taevast lennata. Ja aegade jooksul ongi lennanud.
Festivalihunt langeb pärast elamusterohket nädalavahetust väsinuna ja räsituna, ent ometi rõõmsana kodus voodisse. Tema kurnatud kehas elav vallatu hing mäletab järjekordse festivali maagilist õhustikku, rahva ühtekuuluvust ja vabadusetunnet...
«Mulle meeldib mõelda Eestimaast kui festivalide maast,» ütleb eile alanud Intsikurmu festivali peakorraldaja Mihkel Kübar.
Ja tundub, et nii see ongi! Eestimaa suved on igasuguseid muusikasündmusi täis. Kui lähed ühele, pead loobuma teisest. Endale meelepärase festivali leiab nii hiphopi, indie, klassika kui ka metal’i austaja. Lühidalt öeldes – muusikat jagub igale maitsele.
Milline vaatepilt avaneb aga siis, kui piiluda kuu või nädal varem festivali telgitagustesse? Vastu vaatavad sagimine, rabamine ja lahtised otsad. Korraldusmeeskond valab higi ja pisaraid, et kõik saaks mätsitud ühtseks tervikuks.
Alati ei piisa aga ka aegsasti alustamisest, hulgast headest mõtetest ja raskest tööst. Ükski festival ei kesta kaua, kui rängast vaevast ei kasva ühine rõõm, millest saavad osa nii külastajad kui ka korraldajad. Nii ongi mitmed omal ajal menukad festivalid jõudnud vähem või rohkem loomuliku lõpuni ning fännid peavad leidma uue koha, kus oma energiat välja elada. Arter uuris, mida kõike nõuab ühe eduka muusikafestivali korraldamine ja mis võib untsu minna.
Lõputud vaidlused artistidega
Muusikafestivalide peategelased on artistid, kelle lavale meelitamine võib takerduda igasugustesse takistustesse. Majutus, logistika ja esineja hind määravad, millist muusikat saab publik kuulata ja millest ta ilma jääb. Artistide hind oleneb nende lavalisest kogemusest, sellest, kas kohale tullakse spetsiaalselt festivali jaoks või tuuri käigus. Aga ka sellest, kui suured tegijad on nad sotsiaalmeediakanalites, nagu Facebook või Spotify. Hinnas kokkuleppele jõudmisele eelnevad lõputud läbirääkimised ja vaidlused.
Intsikurmu peakorraldaja Kübar ütles, et Eesti mõistes suured välisartistid on küsinud hinnaks 1500 kuni 75 000 eurot. Iga äge ansambel ei pruugi festivalile jõuda – pea alati tuleb mõnest soovitud esinejast loobuda, sest ta küsib liiga kõrget hinda. See ajaks piletihinna üles ja sel juhul ei tule inimesed kohale. Publiku soovidega peab arvestama, aga samas on vaja arvestada ka publiku võimalustega.
Sel aastal jääb esimest korda ära elektroonilise tantsumuusika austajate iga-aastane suursündmus Weekend. Läti suurima festivali, juba 13. korda toimunud Positivuse peakorraldaja Girts Majorsi meelest on üheks põhjuseks just liiga kallis piletihind. Korraldajad tahtsid pakkuda Euroopa taset, kuid publikule ei sobi Euroopa hinnatase.
Järgmine mure on artistide majutamine ja transport. Positivuse esinejad ööbivad Riia hostelites, nende majutuse ja transpordi eest festivali toimumiskohta Salacgrīvasse hoolitsevad korraldajad. Majors tunnistab, et selle kõige korraldamine on paras pähkel. Põlva külje all metsas toimuva Intsikurmu festivali artistidele pannakse üles «vilksti püsti» hostel linna koolimajasse. Kui otsida luksust, leiab ka teisi variante. Üks esineja ööbib sel aastal hotellis, mis asub festivalist pea 50km kaugusel.
Mida teha aga siis, kui esineja viimasel hetkel n-ö alt ära hüppab? Sel puhul vastutab muidugi korraldaja, kes ei suutnud endast kõike anda. Positivuse eestvedaja Majors meenutab, kuidas ühel aastal teatas USA popansambel Imagine Dragons, et ei jõua õigeks ajaks lavale, sest peab esinema samal päeval veel teiselgi festivalil. Korraldajad ragistasid siis ajusid, kuidas klapitada esineja tulekut-minekut ühest kohast teise. Lõpptulemusena sai bänd kohale toodud ja fännide pahameel jäi ära.
Korraldajate vaated lahknevad
Selge on see, et ainult Eesti bändidega menukat festivali ei tee. Andekaid muusikuid tuleb otsida ka välismaalt. Selleks on vaja otsida ja hoida häid suhteid muusikaagentuuride, -mänedžeride, -kirjastajate ja tõusvate tähtedega. Ja loomulikult peab olema kursis sellega, mis toimub muusikamaailmas. Intsikurmu meeskond käib igal aastal kolmel-neljal muusikakonverentsil Saksamaal, Hollandis ja Ungaris. Seal kuulatakse uusi artiste ja luuakse silma-kõrva torganutega sõprussidemeid, et nad hiljem oma lavale meelitada.
Ah et miks üldse festivalile minna? Eks ikka head muusikat, lahedat atmosfääri ja vingeid inimesi otsima ja leidma. Mõnel pool pannakse rohkem rõhku sõule ja peole, mõnel pool kõrgel tasemel muusikaelamuse pakkumisele. Siinkohal lähevad Positivuse ja Intsikurmu korraldajate vaated lahku.
Kübara sõnul ei ole nende laiem eesmärk teha pidu peo pärast, vaid pigem kuulajaid harida ja uute artistide seast erilised pärlid üles leida. Leidub mitmeid bände, kes otseselt külastajaid ligi ei meelita, küll aga annavad kvaliteedile palju juurde. Kõik, mis parajasti popp, ei pruugi veel lahe olla. «Kui võtta näiteks mõni suvaline Eesti mõminaräpi esindaja ja kõrvutada teda Lääne-Euroopast pärit sama stiili viljelejaga, tuleb vahe sisse juba loomingu sõnumis ja artisti muusikalistes baasteadmistes,» nendib Kübar. Ja lisab, et muusikat võivad tänapäeval teha kõik, elamust pakkuda aga vaid vähesed.
Positivuse eestvedaja Majors omakorda leiab, et festival muutub koos maailmaga ja kuna külastajate hulgas on palju noori, tuleb pakkuda kergemat ja odavamat muusikat ning rohkem lavasõud. Et rahvas saaks kaasa tantsida ja ajusid ragistamata muusikat nautida. Majorsi sõnul kulub tõsisema ja keerulisema muusika peale liiga palju energiat. Liiati ei taha tema väitel publik, et korraldajad kuulajaile-vaatajaile oma maitset peale suruvad.