Venemaalt pääsenud laevakapten: haiglapalatist jäi vähe puudu
Kaptenile pole vintsutused veel lõppenud

Eestisse jõudis tagasi kalalaeva Roxen kapten Rezo Kimmel, keda hoiti Venemaal kinni maikuu algusest saadik. Kanal 2 «Reporter» käis kaptenit tervitamas Tallinna lennujaamas, kus teda ootas tütar. Vintsutused pole kapteni jaoks aga lõppenud, sest kohtuistungite ajaks tuleb Venemaale tagasi sõita.

Täna enne südaööd on see siis lõpuks juhtunud. Astusite Tallinna lennujaama väravatest sisse, kus teid võttis vastu tütar. Millised on need möödunud kuud olnud?

Väga väsitavad. Nii emotsionaalselt kui hingeliselt. Raske oli, aga saame üle.

Mis siis oli see, mis võimaldas teil lõpuks koju tulla?

Eks ikkagi suuremad tänud firmale ja omanikeringile, kes võitlesid väga tõsiselt meie eest. Me oleme väga tänulikud.

Kuidas tänane päev teil möödus?

Hommikul väike kohturing, advokaatidega viimased jutuajamised, et otsad kokku tõmmata. Nii ta läks.

Mis nad teile ütlesid? Kas peate Venemaale tagasi minema?

Jah. Seal saab veel palju käidud.

Läbi see jama veel ei ole?

Ei, kohe kindlasti. On veel kohtud tulemas, ei tea millal, aga lahendit ei ole veel kokku pandud. Aga loodame, et saame ühelt maalt ikka hakkama sellega.

Kas te täna hommikul oskasite juba aimata, et saate õhtul minema?

Enam-vähem enne lõunat oli juba selge.

Oli kuulda, et teil hakkas seal ka tervis streikima. Kuidas sellega oli?

Vererõhk ja süda hakkas tunda andma. Sai seal kohapeal ka arstide juures käidud. Juba oli korra mõte ka päris haiglasse minna, natuke ravima ennast, aga tuli selline lõpp, et nüüd hakkame kodus ravima.

Aga mis siis selle tervise ära viis? Kas närvipinge sellest kõigest?

Jah, kindlasti. See on ikka tohutu pinge.

Mis oli selle olukorra juures kõige raskem teie jaoks?

Eks see laevas kinni hoidmine ja need väga kuumad ilmad - 40 kraadi. Maale ei lasta, viisat ei tehta. Sa oled nagu kilukarbis seal. See on väga raske.

Kaua te seal laevas olite?

Poolteist kuud.

Ma saan aru, et koos roiskuva kalaga?

(naerab) Olime. Olime, jah. Terve meeskonnaga. Meeskond oli väga vapper. Saime hakkama.

Kas Eesti riik on siin kah natukene aidanud või mis sai määravaks, et teid praegu vabastati? Teid pidi esialgu kinni hoitama lausa 22. septembrini. Kõik tundus nii lootusetu.

No ikkagi Eesti poolne konsulaarabi, aga ka firma omanikering, kes väga jõuliselt sekkusid siin. Kontakt oli lausa igapäevaselt ja mitu korda. Nad ei jätnud meid ...

Miks nad teid üldse kinni hoidsid? 700 000 eurot kautsjonit maksti ära juba ammu-ammu.

Ju neil oli tarvis. Nemad ajavad oma rida ja ega siis nende puhul kehti mingisugused rahvusvahelised konventsioonid-lepped, inimõigused. See asi on ikka väga kaugel sellest praegu.

Nad tahtsid, et te emotsionaalselt murduks?

Jah. Ega seal muud ei ole.

Teile pannakse süüks, et läksite teadlikult nende majandusvööndisse. Mis siis tegelikult juhtus?

Hetkel me ei saa tõesti seda kommenteerida. Keeld on peal ja saate ise väga hästi aru, et me ei tohi sellest praegu rääkida mitte midagi.

Mis tundega te ikkagi sinna Venemaale tagasi lähete? See seisab teil varsti ees.

Peab minema. Pääsu ei ole.

Mida see arest teie jaoks viimasel ajal tähendas? Olite hotellitoas aga välja ei tohtinud minna?

Jah, tõkend oli peal. Väljasõidudokument võeti ära ja pandi tõkend peale. Hommikul ja õhtul pead ette kandma. Hotellist lahkud, pead ette kandma. Tagasi tulles pead ette kandma. Nii et ei käinud linnas, ei käinud muuseumis. Paar korda pargis jalutamas ja ülejäänud aja kõik hotellitoas.

Mida te seal siis tegite?

No mis te ise arvate? Pikutad, vaatad propagandat ja nii ta läheb.

Aga täna. Kuhu te nüüd sõidate? Kuidas homset päeva veedate? Mis ootab ees?

Eks me näeme. Ujuma, võtaks päikest, siiamaani ei ole sel aastal veel saanud. Kodustega olla. Ja nii ta läheb.

Jääte veel pikemaks koju või lähete kohe tööpostile tagasi?

Ikka kohe edasi. Nädalapäevad on natukene tegemist ja siis saan veel kodus olla. Praegu tuleb veel korra tööle minna.

Tagasi üles