«Keha ütleb, et «Istu maha ja naudi hoopis õlut!», ent ikkagi rühid edasi.»

Briti armee maaväe ülem kindralleitnant Ivan Jones enne Tallinna Ironmani triatlonivõistluse algust Vabaduse väljakul. Foto: Mihke Maripuu/Postimees

Kui ametlikud liitlassuhted kõrvale jätta, on Eesti leidnud erilise koha ühe kõrge Briti sõjaväelase südames.

Kindralleitnant Ivan Jones (52) on Briti relvajõudude maaväe ülem. Kolme tärni kindrali vastutada on Briti maaväe üksuste moodustamine, väljaõpe ja nende ettevalmistamine välismissioonideks. Keskelt läbi 80 000 inimest on tema alluvuses. 

Jones elab ja töötab Andoveris, mis asub Ühendkuningriigi pealinnast Londonist umbes 115 kilomeetri kaugusel läänes. Seal asub Briti armee peastaap.  

Tallinnas oli Jones nädalavahetusel sedapuhku Ironmani triatlonivõistluse pärast, mis algas laupäeval 3,8 kilomeetri pikkuse ujumisdistantsiga Lennusadama juurest, millele järgnes 180,2 kilomeetrit rattasõitu. Kõige lõpuks ootas maraton (42,2 kilomeetrit), mille finiš oli Vabaduse väljakul. «Mis teha?! Olen lihtsalt üks suur spordihing,» tõdes kõrge sõjaväelane Postimehele napilt oma harrastuse kohta.

Üldsegi ei tundu Jones olevat karmi olekuga, nagu võiks eeldada sellist kõrget vastutusrikast ametikohta pidavalt inimeselt. Vastupidi, temast kiirgab lahket avalust. Enne tagasilendu Albionile oli ta nõus kokku saama ja jagama meiega oma mõtteid spordist, aga ka sõjaväest.

Kuidas juhtus nii, et tulite Eestisse eeskätt Ironmani pärast, aga mitte oma ametist tulenevalt kohustuste tõttu?

Olen tõtt-öelda olnud Eestis mitmendat korda.

Esimest korda oli siis, kui 2017 saabus esimene Briti armee üksus Eestisse ja alustas siin oma missiooni NATO raames. Sel puhul oli Tapal lipu heiskamise tseremoonia ja ma olin seal ka. 

Teisel korral olin Eestis juba mullu – Ironmanil, nagu nüüdki. Meie sõjaväe kohalolek Tapal, meie suurepärased suhted teiega ja see ilus maa – see kõik pani mind ühel hetkel mõtlema, et mul on ju oivaline võimalus teha siin Ironman kaasa. Olen harrastanud triatloni tegelikult juba pikemat aega. Ja ma nautisin seda siin väga!

Kuna see kogemus oli niivõrd võimas, otsustasin naasta sel aastal Eestisse ja läbida uuesti järjekordset siinset Ironmani võistlust.

Sel aastal oli minuga Ironmanil kaasas ka tiim Briti sõjaväest. 14 inimest. Nii naised kui ka mehed. Ja nii mõnigi saavutas tubli tulemuse.

Mis tõmbab üht kolme tärni kindrali triatloni ligi?

Elu on paraku selline, et mida vanemaks sa saad, seda aeglasemaks muutud. Ühel hetkel tajud, et lühikese distantsiga, ent seevastu suurema intensiivsusega alad käivad sulle üle jõu. Niisiis vahetad selle keskmise vastu välja. Ja siis, kui jõuad minu ikka, olen juba ületanud poolesajandise vanusepiiri (muigab – G. B.), lähed vastu pikematele vahemaadele.

Mis tunde Ironmanil finišisse jõudmine annab? On see katsumus kui enda ületamine või pigem (järjekordse) uue tipu vallutamine?

Arvan, et see on pigem millegi vallutamine. Kui osaled Ironmanil, siis sul on siht ees ja juba tead ette ära, mille suunas liigud ja millised katsumused võivad sellega kaasneda. Ironman paneb proovile nii sinu füüsise kui ka vaimu, nihutab sinu taluvusepiire. Ei ole seegi harv, kui keha ütleb, et «Istu maha ja naudi hoopis õlut! Saad ju isegi aru, et see ei ole see päev, kus peaksid pärast 180 kilomeetrit rattaga väntamist veel maratoni jooksma!?», ent ikkagi rühid edasi. See on võimas tunne. 

Mis on Ironmani raskeim osa?

Raskeim osa, hmm, usun, et paljud nõustuvad minuga, kui ütlen, et maraton. Ujumine on küll raske, aga see ei pane sind eriti proovile. Rattaga sõidad umbes viis tundi, aga siin pead väntama nii, et sa ei kuluta ära kogu jõudu, mille jätad hoopis jooksmisele. Vaat seal pead andma endast maksimumi!

Ilmselt on enamik triatleete kogenud, et mingil hetkel jooksmise ajal hakkad endas kahtlema. Tüüpiline, vähemasti minu puhul, on endale küsimuste esitamine. «Kas ma suudan ikka? Võib-olla jätan pooleli, olen niigi tubli olnud?» Ja nii edasi.

Kas teil on eraldi treeningkava Ironmaniks või Tema Majesteedi relvajõududes peabki olema niivõrd heas vormis, et nii muuseas läbite triatloni, mis isegi teist noorematele on tegelikult üks paras väljakutse?

Et olla Briti armees, pead olema heas füüsilises vormis ja terve. See on kriitiline. Aga me ei pööra suurt tähelepanu mitte ainult füüsisele, vaid ka vaimsele tugevusele. Seega jah, mingis mõttes pakub teenimine meie sõjaväes hea pinnase ettevalmistuseks Ironmaniks ja selle läbimiseks.

Aga et treenida just Ironmaniks peab ise leidma selleks veel lisaaega. Minu päevakava on tihe, mistap on hetki, kui teen trenni tavainimese jaoks imelikel kellaaegadel. Näiteks varahommikul käin basseinis ujumas ja kusagil täitsa hilja, päeva lõpus harjutan hoopis kodus rattatrenažööril. Nii et pigistan aega juurde sealt, kust saan.

Sõjaväes toidetakse hästi ja tervislikult, eks ole?!

(Naerab – G. B.) Jah.

Olen pannud tähele, et nii mõnigi sportlane on oma menüüsse lisanud tooreste munade joomise, et saada väikest viisi lisajõudu juurde. Kehtib see ka teie puhul?

(Naerab taas – G. B.) Parim viis olla heas vormis on ikkagi tervislik toitumine, leian ma. Aga vahest kasutan ikka vadakuvalgu pulbrit. See on ka kõik.

Olete kõrge auastmega sõjaväelane. Kas võtate Ironmanil osalemist kui liidriks olemist, see tähendab näidata niimoodi head eeskuju oma alluvatele?

See, kui sõdurid vaatavad üles ja vaatavad, kes neid juhib, on sõjaväes tähtis asi, millega arvestada. Nad ootavad, et nende ülemused suudavad teha sedasama tööd, mida oodatakse neilt. Ehk nad on füüsiliselt sama vastupidavad, mida eeldame neilt. Võib-olla Ironmanil osalemine on siin veidi äärmuslik näide, aga ohvitserid, ka kõige kõrgemad, peavad minu meelest heas vormis olema.

Rääkides sõduritest, Briti omadest siis, kuidas nad Eestis hakkama saavad?

Nad võtavad oma siinolekut tõsiselt. Võtame seda täie tõsidusega, et oleme osa Eestis paiknevast NATO eelpaigutatud lahingugrupist. Nad töötavad Eesti sõdurite kõrval. Nendega koos on vaheldumisi prantslased, taanlased ja belglased. See pakub võimalust arendada peale kodus ka välismaal oskusi olla sõdur nende ressurssidega, mis on nende käsutuses. Näeme, kuidas teised käituvad mingis olukorras. Niisamuti aitab see luua isiklikul pinnal suhteid eestlaste ja teiste liitlassõduritega.

Aga meie siinolek ei ole ainult sõjaline. Õnneks saavad sõdurid vahest end ka vabamalt tunda ja nautida seda, mida pakub Eesti kultuur ja ühiskond. Teil on rikas ajalugu. Ja seepärast käivad meie poisid ka Tallinnas, et saada sellest osa. On hea, kui nad saavad seda võimalust ära kasutada.

Mis tuleb Eesti puhul teile esimesena meelde?

Külm Läänemeri. Kui me kodus räägime Läänemerest, siis meile kangastub see eriti külma veekoguna. Ja eelmine aasta, kui osalesin Ironmanil, ujusimegi Läänemerel. See tõi kaasa meeldejäävaid hetki. Oli tõesti väga-väga külm. 14 kraadi. Prr. (Suu tõmbub naerule ja raputab pead – G. B.)