Pojapojad ihkavad Abhaasias elanud vanaisa mälestust memoriaalile

Mõlemad pojapojad, nii Roman (pildil) kui ka Rihet Aver töötavad Viljandimaal õpetajana. Roman annab tööõpetuse tunde, Rihet õpetab füüsikat ja matemaatikat.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

«Pole ju olulist vahet, kas rong küüditatud eestlastega sõitis välja Eestist, Abhaasiast või Pihkva oblastist,» ütleb Rihet Aver, kes soovib, et Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali seinale kantaks ka tema Abhaasias elanud vanaisa Romani nimi. «Erinevus on ainult arvudes. Kõik need inimesed väärivad mäletamist ja kohta memoriaalil.»

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Erinevus on ainult arvudes. Kõik need inimesed väärivad mäletamist ja kohta memoriaalil.»

Siiski selgub, et vahe on. Kui tausta lõpuni kontrollida ei saa – ja väljastpoolt Eestit stalinistliku terrori ohvriteks langenutega nii enamasti on –, siis mälestusseinale niisama lihtsalt ei pääse.

«Tema nimi võiks ju ka ikkagi memoriaalil olla,» leiab Abhaasias elanud mehe nimekaimust teine lapselaps Roman Aver. «Kuna dokumendid väidavad, et ta oli Eesti kodanik, võiks ta koos teiste represseeritutega seal olla.»

Nimelt kirjutas Postimees jaanipühade eel, kuidas politsei- ja piirivalveamet (PPA) tunnistas oma hiljutise otsusega, et 1920. ja 1921. aastal Thbilisi Eesti konsulaadis Eesti välispassi saanud olid tõepoolest Eesti kodanikud. Mis veel tähtsam, nad jäid Eesti kodanikuks ka väljaspool Eestit elades.

Tagasi üles