Ilona Leib naiste suvemurest: kas kõik sai puhkusele kaasa?

Ilona Leib.

FOTO: Erik Prozes

Kümnepäevane puhkus suvises Pärnus on meie kodus kui totaalevakuatsiooni harjutus. Kaasas peavad olema riided juhuks, kui kõik päevad on päikeselised, ja meie oludes mõistagi ka juhuks, kui kogu selle aja on lihtsalt külm. Tark inimene on valmis muidugi ka selleks, kui peaks kogu aja sadama. See tähendab olemuslikult komplekte minimaalselt kahekümneks päevaks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Loomulikult on eraldi kott jalanõude jaoks – iga ilm tähendab ju ka ise jalavarje –, kuid tulemus paistab ikka välja, nagu reisiks sajajalgne.

Kui plaanid kontserdile minna, on kindlasti vaja pidulikke riideid, mis tähendab kohe ka pintsakute lisandumist kaasavõetavasse garderoobi. Kui kavatsed puhkuse ajal sporti teha, tuleb automaatselt vähemalt üks kott veel juurde. Abikaasa ja kolme lapsega teele minnes peaks meil siis kaasas olema saja päeva riided. Tegelikult ei ole.

Eeldad ikka, et ega siis kogu aeg ka ühesugune ilm ole. Praktika näitab, et võib ikka täitsa vabalt olla. Siis loodad, et äkki ei kulu iga päev kõigil ühte riidekomplekti ära. Ja ega see puhkus nüüd nii püha ka ole, et mõnda riiet vahepeal ära pesta ei võiks. Muidugi mõtled lõpuks, et küll saame ikka hakkama, ja et vajadusel saab vajaminevat ju juurde soetada.

Olen alati kadestanud naisi, kes oskavad puhkusele siirdudes mõõduka suurusega kotiga piirduda ja on ise kogu puhkuse jooksul kaunid ning endaga rahul. Mina nii ei oska.

Tagasi üles