Elmari hommikuankur: oli raadios alles kiviaeg!
Lisatud lugu armukadeda kuulaja kallaletungist

Lauri Hermann oma raadiokarjääri algul veerand sajandit tagasi Tartu Raadios. Rõõm unistuse täitumisest on pildil ehedalt näha.

FOTO: Lauri Hermanni erakogu

Raadio Elmar hommikuprogrammi juht Lauri Hermann on väheseid, kui mitte ainus, kes pärast Eesti taasiseseisvumist verinoore mehena raadiotööd alustanutest on sellele tänini truuks jäänud. Mida aeg edasi, seda rohkem ta imestab, milliste algeliste vahenditega tuli 25 aastat tagasi raadiot teha.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

See oli aeg, mil raadios särasid staardiskorid Kivisaar, Märks, Kolsar ja Cool D, kelle legendaarseid saateid lindistati lausa kassettidele. Imetlesin nende julgust – ja privileegi! – otse-eetris rääkida. Raadios töötamisest sai mu suurim unistus. Ainult et... olin liiga noor, kaksteist. Häälemurregi oli veel olemata.

Aga ma ei leppinud sellega. Hakkasin oma ideepakkumistega kulutama taasiseseisvunud Eesti esimese kommertsjaama, Tartu Raadio uksi. Usun, et kogenud Madis Ligi oli minust üsna tüdinud. Olin oma soovide elluviimisel siiski järjepidev.

Õnneks ei jäänud mu entusiasm märkamata. Iidolitest raadiomehed Ervin Hurt, Illari Lään ja Alger Vedler usaldasid mind lõpuks oma muusikasaadetesse abiliseks. Mäletan, kui uhke tunne oli 13-aastasena esimest korda eetris rääkida, ligi 100 000 inimest kuuldeulatuses. See oli 25 aastat tagasi.

Tõsi, enne eetripäeva algust oli pulss tavaliselt laes ning süda tagus rinnus. Ma pole kunagi olnud eriline esineja: näiteks koolis palusin kõigevägevamat, et ei peaks tahvli ette vastama minema. Ent eetriga kaasnev adrenaliin aitas ajapikku kartustest üle saada.

Tartu Raadio juhtkond eesotsas Vello Lääne, Madis Ligi ja Janek Lutsuga andis aastal 1995 – olin siis 14 – mulle võimaluse alustada päris oma, «Kooliraadio» nime kandva noortesaatega. Mängisin poppe laule ja kutsusin õpilasi koolipidudele tantsima. Korraldasin neid sõbraga kord kvartalis Tartu 10. keskkoolis. Seal käis kogu linnast 500–600 noort.

Minu kui üliinnuka teismelise imestus oli suur, kui raadio mulle koguni palka pakkus. Ei mäleta enam, kui suur see summa oli, aga arvestus käis vastavalt töötundide arvule. Oleksin olnud nõus ka ise peale maksma, peaasi et saaks eetris olla. Suure osa palgast sõitsin siiski taksoga maha, et Tartu laululava külje all asuvast raadiomajast õhtuti turvaliselt koju saada.

Tagasi üles