Teadlased arvamusfestivalil: teadusrahastuse nõue näidata teadustöö tähtsust Eestile pärsib teadust

Arvamusfestivali teine päev. „Kas igapäevaelus on värskest teadusest kasu?“

FOTO: Johannes Voltri

Paide arvamusfestivali teisel päeval arutelus «Kas igapäevaelus on värskest teadusest kasu?» vestelnud teadlased leidsid, et senine teadusrahastuse suund, kus üha enam peab teadustöö tõestama enda «tähtsust Eestile», on väär ning võib Eestis teadustöö tegemist hoopis pärssida.  

Tallinna Ülikooli dotsent, sotsiaalmeediat ja visuaalkultuuri uuriv Katrin Tiideberg  lausus, et Eesti ei ole isoleeritud ülejäänud maailmas toimuvast ning seetõttu ei ole ka hea asi, kui nõuda suure teadusrahastuse komponendina seda, et teadlane peab oma töös kasu Eestile eraldi välja tooma.

«See on hea, kui sa sunnid teadlasi seda läbi mõtlema, aga sellel ei tohiks olla mingit väga suurt kaalu teadusrahastuses,» lausus ta ning lisas, et piirkondliku tähtsuse tõhutamine on olulisem pigem võrdlevates uuringutes.

Ta ütles, et piirkondliku olulisuse välja toomise teine pool on ka see, et tihtipeale ei pruugi rahvusvahelised ajakirjad uuringuid avaldada, kui nende teema või uurimisküsimus on liialt kitsas ja piirkondlik.

Ka Tartu Ülikooli teadur, arheoloogiat uuriv Ester Oras leidis, et paratamatult, uurides eluolu Eestist väljas, on see tavaliselt vähemal või suuremal määral ka Eestiga seostatav.

«Teaduse tegemine on alati universaalsem. Isegi, kui sa uurid eesti keelt, on seal mingid teemad või valdkonnad, mis laienevad näiteks ka komi keelele,» ütles Oras ning leidis, et piirkondliku tähtsuse  ühe riigi piires eraldi niiviisi välja toomine on pigem kitsendav asjaolu.

Teadlased nentisid, et isegi kui uurimistöö fookus ei pruugi olla suunatud Eestile, võib ta siiski Eestile kasu tuua, justnimelt meetodiarenduse näol. Nii näiteks võib uuringus kasutatud meetod jõuda teistesse rakenduslikesse väljunditesse, mida algselt ei olnud ette nähtud.

«Enamasti öeldakse, et teadusesse investeeritud raha tuleb tagasi mitmekordselt, aga sa ei tea kunagi, et kust,» ütles Kadastik. 

Paneelis osalenud teadlased arutlesid ka selle üle, kas saab väita, et mingid teaduse valdkonnad või erialad on igapäevaelu jaoks vajalikumad kui teised.

Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadusdirektor, eksperimentaalse osakeste füüsikaga tegelev Mario Kadastik arutles, et eeskätt sõltub siin vastus ajamastaabist, millal vaadata. Nii näiteks võivad tunduvad ajaloo- ja muusikauurimine ning fundamentaalfüüsika sellised teadused, mida ehk kohe järgmisel päeval pole vaja.

«Kui sa neid aga ei uuri, siis jõuab ühiskond varem või hiljem mingisse stagnatsiooni,» ütles ta ning lisas, et füüsikas on juhtunud juba mitu korda olukord, kus teaduskogukond tunneb, et on kõik uurimist vajava juba ära uurinud ja seletanud.

«See, kuidas elavad pehmemad ja hingelisemad teadused on minu arvates märk sellise teadmispõhise ühiskonna elutervidusest või tervisest,» oli ka Oras arvamusel.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadur, muusikapsühholoog Marju Rahu häiris see, et teadlastelt eeldatakse tihtipeale rakenduslikku mõtlemist. Ta lausus, et kui teadlaselt nõuda koguaeg seda, palju raha potentsiaalselt mingi uuring tulevikus sisse toob või millise telefonirakenduse saab uuringu tulemusel välja töötada.

«Igal teadusvormile ei peaks leiutama mingit juttu, et kuidas me suudame alati teadust rakendada. Lõpuks võib see hakata pärssima sellist vabateaduslikku mõtet,» oli ta arvamusel.

Katrin Tiideberg nõustus sellega, lausudes, et teadusinnovatsioon tuleb pigem baasteadusest, aga mitte rakendusuuringutest. Ta sõnas, et rakendusuuringud on tellimuslikud ja need esitatakse olemasoleva teaduse põhjal, mis tähendab et see on juba vananenud.

«Kui me tahame innovatsiooni, siis seda ei pea ette tellima,» lausus Tiideberg.

Tagasi üles