30 aastat Balti ketist: mis juhtus meie toonase vaimuga?

Vestlusõhtu saksa saadiku residentsis. Fotol suursaadik Christoph Eichhorn, Peeter Helme, Andrei Makarõtšev ja Maris Hellrand.

FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Eesti, Läti ja Leedu vabadustahet kuulutanud Balti kett ning Berliini müüri langemine Saksamaal olid Euroopa jaoks ajaloolise tähtsusega sündmused ning muutsid põhjalikult tervet maailma. Täna, kolmkümmend aastat hiljem on Eesti ja Saksamaa sõbrad ja liitlased Euroopa Liidus ja NATOs, kuid endiselt on meie ühiskondadel vaja sitkust, sest liberaalset demokraatiat ja põhiõigusi ei rünnata mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seest – ja seda teevad populistlikud suundumused, leidsid Saksamaa suursaadiku residentsis toimunud vestlusringis osalejad.

1989. aasta sündmuste meenutamiseks korraldas Saksamaa suursaadik oma residentsis vestlusringi, milles osalesid professor Andrei Makarõtšev Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudist, Postimehe peatoimetaja Peeter Helme, Eestis ja Saksamaal tuntud ajakirjanik Maris Hellrand ning Saksamaa suursaadik Eestis Christoph Eichhorn.

Berliini müüri langemise vapustus

Hellrand: Aeg läheb kiiresti. Berliini müür langes ja Balti ketis seisti juba kolmekümne aasta eest. Kui ma üles kasvasin, paistis Teine maailmasõda väga ammuse ajaloona. Küllap tänapäeva 25-aastastele paistab Berliini müüri langemine samuti ammuse ajaloona. Minule aga on see mällu sööbinud sündmus, sest juhtusin just sel ajal olema Saksamaal. Olin saanud vahetult enne müüri langemist elu esimese võimaluse sõita välismaale, nimelt Ida-Saksamaale Schwerini. Meil oli tohutu privileeg elada saksa perekondades.

Niisiis, ühel laupäevaõhtul istusin koos pererahvaga elutoas, kus vaadati telerit. Seal rääkis keegi mees: «Me tervitame muutusi ja avatust, sest me usume, et vabadus ja julgeolek kuuluvad kokku, et ainult inimeste vabaduse edenemine saab edendada rahu levimist maailmas.»

Seejärel ütles mees: «Peasekretär Gorbatšov, kui te soovite rahu, kui te soovite Nõukogude Liidule ja Ida-Euroopale õitsengut, kui soovite vabadust, siis tulge siia selle värava juurde! Härra Gorbatšov, avage see värav! Härra Gorbatšov, härra Gorbatšov, lõhkuge see müür maha!»

Olin jahmunud ja ühtaegu rõõmus, kuid saksa perekond jäi väga vaikseks. See jääb mulle elu lõpuni saladuseks - võib-olla olid nad südames tegelikult õnnelikud ja ainult kartsid seda välja näidata, sest neil istus elutoas inimene Nõukogude Liidust, aga võib-olla olid ka nemad üdini vapustatud. Teleris kõnelnud mees oli loomulikult Ronald Reagan.

Eichhorn: Ka mina vaatasin Reagani esinemist televiisorist ja küllap mõtlesin sama, mida kõik teisedki: «Mida see mees suust välja ajab?» Mitte keegi ei osanud müüri langemist ette näha. Oli olemas poliitiline perspektiiv, oli lootus, soov, unistus. See ei olnud mitte ainult sisse kirjutatud Lääne-Saksamaa põhiseadusse, vaid seda mainisid kõnedes kõik poliitikud, aga ikkagi ei uskunud keegi, et see võiks juhtuda lähiajal. Tagasi vaadates peaksid paljud sakslased, mina nende seas, Reaganilt andestust paluma.

Makarõtšev: Mina olin Venemaal, tollal veel Nõukogude Liidus, Nižni Novgorodis. Minu mälestustes on õieti kõik sündmused 1991. aastani üks ühtne sündmusteahel. Mida võisin õhuski tunda, oli ennekõike impeeriumi, Nõukogude impeeriumi lagunemine, millega tulid kaasa esimesed kogemused sellisest vabadusest, millist eelnev põlvkond ei olnud saanud tunda.

Helme: Kui Berliini müür langes, olin 11-aastane. Mäletan elavalt, et vaatasime Soome televisiooni uudiseid, nagu neil päevil kõik. Nägin raudse eesriide kokkuvarisemist. Eestlastele oli Soome televisioon aken vabasse maailma. Aga mäletan ka seda, et kõik toimuv tekitas omajagu kimbatust. Üsna samamoodi nagu Marise mainitud Ida-Saksamaa pere, ei teadnud ka minu naabruses elavad inimesed, kuidas peaks õieti reageerima. Kas peaksime olema õnnelikud? Või ei tohiks ikkagi liiga suurt rõõmu välja näidata?

Hellrand: Televisiooni tähtsusele osutamine on oluline. Ei tasu unustada, et Berliini müüri langemine ei olnud ainuke tähtis sündmus, mis viis Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseni. Kõik algas palju varem, aga otseülekannetel ja sümbolitel oli üüratu tähendus. Teine äärmiselt tähtis telesündmus oli Balti kett, mis ühendas kaht miljonit inimest, kes kätest kinni hoides moodustasid läbi kõigi kolme Balti riigi kulgeva ahela. Ma ei saa seniajani aru, kuidas midagi sellist oli üldse enne ühismeediaajastu algust võimalik.

Eichhorn: Samuti on tähtis toonitada, et Berliini müüri langemine ei olnud ju pelgalt Berliini või Saksamaa asi, isegi mitte Euroopa asi, vaid see mõjutas ja kujundas terve maailma ajalugu.

Küsimärgiga «ajaloo lõpp»

Hellrand: Üks tolleaegne mõjukas idee oli Fukuyama kuulus väide «ajaloo lõppemisest», mis tähendas, et lääne liberaalne demokraatia on saanud eeskujuks tervele maailmale. Tol ajal võtsid peaaegu kõik sündmusi rõõmuga vastu ja õhus lehvis suur lootus. Aga nagu keegi hiljaaegu lausus, tuleb paljudes kohtades masendavale tõelusele silma vaadates tõdeda, et «ajaloo lõpp» ei kujunenud millekski selliseks nagu Taanis, vaid pigem selliseks, mida võib kohata tänases Ungaris. Mis siis ometi juhtus 1989.-1991. aasta vaimuga? Me kohe kindlasti ei usu enam automaatsesse edasiliikumisse liberaalse demokraatia suunas.

Makarõtšev: Usun, et me võime praegu tunnistada üleminekut üsna utoopiliselt maailmanägemuselt sellesse sageli üpris häirivasse maailma, milles täna elame. Kui vaatame liberaalseid väärtusi, millesse inimesed kolmekümne aasta eest vankumatult uskusid – sealhulgas ühiskondlik ja poliitiline progress, inimõigused, demokraatia, väärtuste hindamine huvidest kõrgemaks – siis võime näha, et liberaalsed tuumväärtused on sattunud ränga rünnaku alla nii väljast kui ka meie ühiskondade sisemiste jõudude poolt. Ma usun, et see ongi kogu loo kõige huvipakkuvam aspekt. Ühel hetkel seisime silmitsi tugevalt utoopilise liberaalse ideega, nüüd aga viibime olukorras, mis sellest otsustavalt erineb. Mitte tingimata ja alati illiberaalses, aga kindlasti postliberaalses olukorras.

Helme: Mina asju nii negatiivses valguses ei näe. Ma arvan, et meil tuleb arvesse võtta, et igas utoopias peitub ka düstoopia elemente. Nii et selles mõttes oleme lihtsalt normaalse olukorra juurde tagasi jõudnud. Ajaloo lõpu idee oli ju algusest peale äärmiselt ebarealistlik. Olgu kuidas on, aga seni, kuni meie planeedil leidub inimesi, seni ajalugu ei peatu.

Eichhorn: Et olla aus briljantse politoloogi ja ajaloolase Fukuyama suhtes, tuleb öelda, et «ajaloo lõpp» oli kõigepealt essee ja alles siis raamat. Essee pealkiri lõppes küsimärgiga. Raamatu pealkirjas oli küsimärk ära jäetud. Võib-olla väljaandja arvas, et nii müüb raamat paremini. Igal juhul on oluline tähele panna, et ka Fukuyamal endal oli kahtlusi.

Sakslased haarasid kinni raamatuversioonist ja jõudsid järeldusele, et lääne liberaalse vabaturumajanduse võit tulenes ajaloolise paratamatuse «seadusest», mis järelikult kehtib kogu maailmas.

Selle all mõeldi ajaloo käsitlemist lineaarsena, mille puhul struktuurid on palju olulisemad kui üksikisikud ning väärtused on olulisemad kui poliitilised liidrid. Sündmuste sellisest käsitelust johtudes oli EL avastanud tõelise tulevikumudeli. EL oli kogu maailma «avangard». Ja ELi sees oli «avangardiks» Saksamaa. Selle mõtteviisi järgi muutus multilateraalsus omamoodi maailma sisepoliitikaks.

Selles seoses on väga tähelepanuväärne George Bush vanemale ja Gorbatšovile väga lähedal seisnud kantsleri Helmut Kohli ütlus: «Viimaks ümbritsevad meid, sakslasi, esimest korda meie ajaloo jooksul ainult sõbrad ja partnerid.» See oli õige, aga samal ajal näitlikustas sakslaste meelepetet, et nii erilistes oludes peaks Saksamaa taasühendamine olema eeskuju kogu ülejäänud maailmale. Sirge otsetee liberaalse demokraatia, rahu ja õitsengu suunas.

Makarõtšev: Mitte ainult lineaarne mõtlemine ei muutunud küsitavaks. Ajaloo lõpu narratiivil on veel üks järelm, mis samuti on otseselt seotud lineaarse arenguga. Kui me arvame, et teame juba kõiki vastuseid, ei vaja me enam poliitilist debatti. Nii on ajaloo lõpu idee õigupoolest olemuslikult postpoliitilise mõtteviisi väljendus, mis taandab poliitika pelgalt haldustegevusele.

Tänini tundmatu Venemaa

Hellrand: Üks tolle suurte lootustega aja illusioone oli küllap ka arvamus, et «ajaloo lõpu» tõttu saab ka Venemaast viimaks vältimatult demokraatlik riik.

Viimasel ajal oleme võinud kogeda kahe suundumuse esilekerkimist. Ühelt poolt nõndanimetatud Putini-mõistjate või Venemaa-mõistjate esilekerkimine, teiselt poolt aga arusaama levimine, et Eesti käitub tihtipeale pisikese raevuka skeptikuna, kes muudkui tuletab ELi partneritele meelde, et asjad on palju hullemad, kui need esmapilgul paistavad.

Helme: Saksamaa välispoliitika põhivoolule oli kombeks kõnelda ühinenud Euroopast, mis ulatub Portugalist Vladivostokini, ja [heidab pilgu suursaadik Eichhorni poole] ma usun, et teie ise ja teie kolleegid tõepoolest uskusid selle teostumist.

Eichhorn: Jah, nii see oli, aga see ei olnud mingi romantiline meelsus. Pean silmas seda, et vana, juba 19. sajandisse ulatuva klišee järgi on meil, sakslastel, teatav romantismilembus. Tõenäoliselt ongi. Aga see romantikanoot käib käsikäes konkreetse ja praktilise moderniseerimispartnerluse poliitika ja suure rahaga. Nii et idee, nagu võiks Venemaa läheneda Euroopale, ei olnud romantiline. Pigem oli tegemist üüratu ettevõtmisega. See hõlmas ja hõlmab tänini inimeste, linnade ja koolide vahelisi suhteid, samuti ajakirjanduse koostööd. Ida-Ukraina ja Krimmi sündmused vapustasid kogu Saksamaa ühiskonda ja poliitilist eliiti. Kuid samal ajal olid kõik ka arvamusel: milleks reageerida moderniseerimispartnerluse kõrvale heitmisega? Mida me sellega saavutasime?

Makarõtšev: Saksa ja Euroopa poliitikutel oli selleks poliitiliseks romantismiks häid põhjusi.

See ei olnud pelk fantaasia – 1990. aastail võis Venemaal leida tõepoolest paljulubavaid märke muutuste kohta. Nüüd võime muidugi hõlpsalt nõustuda arvamusega, et toonane optimism oli paljus üle pakutud ja naiivne. Kuid politoloogi ja ajaloolasena pean ütlema, et me ei tunne seniajani kuigi hästi Putini-Venemaa sisemisi hoobi. Kui me tahame midagi paremaks muuta, tuleb meil endale veel palju selgeks teha.

Eichhorn: Samuti ei tohi unustada, et kolmekümne aasta tagused sündmused tähistasid ühtlasi kahepooluselise maailmakorra lõppu. Siis tõusid ootamatult rahvusvahelisel areenil esile uued jõud, näiteks Hiina. Tollal eeldati ka seda, et Hiina suudab majanduskasvu rajal jätkata ainult juhul, kui lepib viimaks isikuvabadustega. Täna näeme midagi sootuks muud. Hiina on võtnud edukalt üle turumajanduse elemente, võimaldamata isikuvabadusi.

Ühe müüri asemel hulk tarasid

Hellrand: Läheme tagasi Euroopa juurde: kas pole nukker, et kuigi raudne eesriie langes suure kolinaga, siis nüüd rajatakse Euroopas uusi müüre, ilma et peaaegu keegi väljagi teeks?

Makarõtšev: See on tõepoolest üks paradokssemaid elemente eespool mainitud üleminekus utoopilisest vaimustusest masendusmeeleollu. Ühe suure müüri asemel, mis lahutas ida ja läänt, on meil nüüd hulk väikseid valle. Neid võib kutsuda ka taradeks, aga mõte ja toime on sama – ja me ei räägi ainuüksi Euroopast. Vaadakem kas või Ühendriike: USA president ei soovi mingit kompromissi. Ta ei rahuldu piiritaraga, ta nõuab müüri. «Müüri» kontseptsioon, mis on semantiliselt väga laetud, on hakanud eluõigust võitma. Vaadakem kas või paljusid tarasid Venemaa piiril. Tehnilise poole pealt ei saa ma aru, milleks need on õieti mõeldud – aga olemas nad on.

Niisiis on piiritõkked Euroopas saanud seaduspäraseks. Sellega pööratakse täielikult selg 1989. aasta vaimule ja selle pärandile, milles andis jõuliselt tooni «piirideta maailma» metafoor.

Helme: Aga kas pole imelik, et nende piiritarade kriitika on endiselt üldlevinud? Ometi ei paista, et kellelgi oleks midagi müüri püstitamise vastu – kusjuures ELi raha eest – Türgi-Süüria piirile?

Keegi ei ole selle vastu, sest see aitab Euroopal toime tulla rändekriisiga. See on mõistetav, aga sel juhul on päris silmakirjalik kritiseerida Ungarit samasuguste meetmete rakendamise pärast.

Makarõtšev: Otsustava tähtsusega küsimus on vähemalt minu arvates järgmine – kui tugevalt lükatakse liberaalset narratiivi tegelikult?

Kas tõepoolest püütakse taastada «vana head aega», rahvusriikidest koosneva Euroopa aega? Minu meelest oleks see erakordselt ohtlik. Ärge saage minust valesti aru. Rahvustunde ja rahvusliku identiteedi austamine on oluline. Aga ELi lõhkumine ja naasmine rahvusriikide Euroopa juurde looks uuesti ka tingimused, mis võimaldasid puhkeda kahel maailmasõjal.

Jah, on ka teine arusaam, et võib-olla me näeme praegu pealt «uue medievalismi» võidukäiku ja piiride põhimõte on tõepoolest üdini keskaja idee. Selline poliitika ja kogukonna retrostiilis käsitlemine on tasapisi kujunemas domineerivaks narratiiviks - mitte küll terves Euroopas, aga kindlasti päris paljudes maades.

Eichhorn: Küsimus ongi selles, kas peaksime sellega leppima või pigem pühenduma järgmise küsimuse selgitamisele: kas retrodiskussioon ei ole tegelikult hoopis sellise mineviku ettemanamine, mida ei ole kunagi olemas olnudki? Kui vaadata praegust Brexitit, siis osa Briti ühiskonnast ja poliitikutest kuulutab: «Tagasi Suurbritannia rahvusriigi juurde!» Julgen väita, et selleks ei pea olema šotlane, et kinnitada – ajaloos ei ole kunagi olnud sellist rahvusriiki nagu Suurbritannia. Küll oli Briti impeerium, millesse kuulus niisugusi kaugeid paiku, nagu India, Austraalia ja nii edasi. Niipea kui see impeerium lagunes, ühines Suurbritannia organisatsiooniga, millest peagi sai Euroopa Liit.

Ununema kippuv õnnetunne

Hellrand: On üsna ilmne, et midagi sellist nagu «hea vana aeg» ei ole lihtsalt olemas. Võib-olla oleks abiks vaadata otsa numbritele. 1993. avaldati esimest korda ametlikud andmed, kui suur on Eesti SKT inimese kohta. Kas keegi oskab ilma guugeldamata öelda, kui suur see oli?

Hääl saalist: 2600 USA dollarit!

Hellrand: Ja nüüd? Jah, üle 20 000 USA dollari! Kes tahab kõnelda «vanast heast ajast», vaadaku kõigepealt neile numbritele otsa.

Sama käib Ida-Saksamaa kohta. Ida-Saksamaal ja Eestil on palju ühiseid jooni. Numbrid ütlevad, et Ida-Saksamaa SKT inimese kohta oli 1991. aastal alla 10 000 USA dollari ja tõusis 2017. aastaks enam-vähem 30 000 USA dollarini. Nii et kui vaadata ainuüksi numbreid, siis on meil kõigil läinud uskumatult kenasti. Loomulikult tuleb vaadata veel paljusid näitajaid, aga objektiivselt ei tohiks ometi isegi kerkida küsimust «vana hea aja» juurde naasmisest.

Helme: Olen täiesti nõus. Ent mälu võib kergesti petlikuks osutuda. Põlvkonnad, kes on sõja üle elanud, surevad aeglaselt, aga pidurdamatult välja. Inimestel ei ole enam tunnet, kui õnnelikud nad õigupoolest on. Nad võtavad kõiki saavutusi enesestmõistetavana. Kui lisada tehniline progress, saame tingimused, mis muudavad relvastatud konfliktid senisest veel ohtlikumaks.

Eichhorn: Aga kuidas viia need sõnumid laiema avalikkuseni? Et need ei jääks ainult intellektuaalide keskkonda. Osaliselt seisneb meie probleem selles, töötame me siis saatkonnas, ettevõtte juhina või parlamendi liikmena, kipume me mõtlema liiga keeruliselt. Me kõik kasutame liiga keerulist keelt. Kuidas leida õiged sõnad, et iga kodanik saaks sisuliselt aru, millest me kõneleme? Ma usun, et peaksime pelga objektiivsete arvude uurimise ja edastamise asemel pigem looma, just nagu Peeter äsja mainis, positiivseid emotsioone.

Makarõtšev: Ka mina usun, et tegemist on keeleprobleemiga, aga ma muretsen rohkem selle pärast, et meie laused kipuvad minema - ja mitte üksi ühismeedia mõjul - aina lühemaks ja lühemaks. Jah, paistab küll sedamoodi, et inimesed tunnevad end lühisõnumite maailmas päris hästi. Siiski arvan, et meie ees seisab tõsine probleem, kui paljude maade avalikus ruumis domineerivad näitemäng, pildid, sümboolsed tegevused ja muu selline - millel pealegi tihti pole vähimatki seost tõelusega.

Hellrand: Kas me vajaksime siis taas mingisugust «Mathias Rusti efekti»? Midagi, mis muudaks järsult seisundit, mis mõjutaks tundeid ja suunaks inimesed sootuks teisele rajale.

Makarõtšev: Mathias Rusti lugu on imetore. Kasutan seda loengutes sageli. Ta oli noor sakslane, innukas rahuvõitleja, kes maandus oma lennukiga luba omamata 28. mail 1987 Punasel väljakul - sündmus, mis vapustas üdini kogu Nõukogude sõjaväge.

Kui ta siis oma väiksel, suurel määral ise kokku pandud lennukil maandus, oli kõige huvitavam küsimus: mis edasi saab? Aga midagi ei saanud! Ma usun, et see sündmus võtab väga hästi kokku tolle aja vaimu. Kas te suudaksite midagi sellist tänapäeval ette kujutada? Mitu sekundit püsiks ta tänapäeval elus? Jah, ka kolmekümne aasta eest tuli miilits viimaks kohale, aga alles tükk aega hiljem. Rust peeti kinni, aga lasti viimaks vabaks.

Eichhorn: Ma töötasin sel ajal Moskvas. Olen kindel, et nii mõnedki Nõukogude õhutõrje esindajad lasti lahti just seepärast, et üks Saksamaa rahuvõitleja oli suutnud nende radaritele nähtamatuks jääda. Aga muidu kõigile teistele meeldis see väga. Miljonid inimesed kuulasid Scorpionsi lugu «Wind of Change». Need olid tollased positiivsed emotsioonid. Hoidkem neid südames ja meeles, kui püüame hoida Euroopat ka edaspidi ühtse ja vabana. Tänan teid kõiki selles suurepärases vestlusringis osalemise eest.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Tagasi üles