Tegelikult annavad juba filmi esimesed kaadrid aimu, kuhu andekas arhitekt ja pühendunud pereema Bernadette võis kaduda. Aga teekond kadumishetkeni kestab peaaegu et filmi viimaste kaadriteni välja ning räägib pigem kena, intelligentse, boheemliku ja ekstsentrilise Bernadette'i põgenemisest iseenda eest. Kõik päädib ettearvatavalt õnnelikult enese taasleidmisega, nii et just selline lugu, mida nädalalõpul või pärast tööpäeva õhtul kinos vaadata. Mitte ülemäära sügav, ammugi siis veel depressiivne, samas ka mitte liiga kerglane, kuid kohati päris vaimukas.
