Tartu Euroopa kultuuripealinnaks?! Miks ometi?

Selle aasta sügisel hakkas kultuur liikuma uue pealinna poole, et aastaks 2024 kohale jõuda.

FOTO: Artur Kuus

Hiljuti kostsid Emajõe Ateenast rõõmuhõisked, mis kaikusid üle Eesti. Ajakirjanik, kes on Tartus sündinud, peab end tartlaseks ja armastab Tartut, võttis nõuks uurida, mis peitub valju hurraa taga – ja kas see hurraa on ikka põhjendatud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Palun üks pilet linna!»

«Kuhu?»

«Linna!!»

«Ee...?»

«Tallinna!»

Tõestisündinud lugu Tartu bussijaama piletikioski ees.

Jah, Tartu pole tallinlaste arvates eriti linn. Miski linn. Üks tartlasest minister otsustas haridusministeeriumi Tartusse kolida. Järgmised valitsused on olnud hädas, et leida ministrit, kes oleks nõus vahel sõitma Tartusse ministeeriumimajja nägu näitama.

Lahenduseks sai, et ministeeriumi Tallinna esindus mehitati uuesti, kes jäid Tartusse, jäid, ega nad väga ministeeriumi tööd sega.

Tartus liigub kõik aeglaselt ja uniselt. See on laisk linn.

Räägitakse kuulsast Tartu vaimust, aga räägitakse ka neist, kes on Tartu vaimust vaevatud – neist, kelle maailmapilt on äärmuslikult Tartu-keskne. Selliseid kohtavat vahel.

Nüüd on Tartu valitud Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2024. Unistus kümnetest tuhandetest välisturistidest, kes tulevad vaatama seninägematut Tartut, söövad Tartus kõhu head-paremat täis, ja mis peamine, toetavad oma väsinud põse ühele neist tuhandetest vasttärgeldatud püüriga Tartu patjadest, mis majutusasutuses väsinud välismaalast ootavad. Turistide arvu kasv on üks tõsisemaid mõõdikuid.

Aga mida nad õigupoolest peaksid Tartust otsima?

Tagasi üles