Artikkel ilmus päev pärast seda, kui Hongkongi meeleavaldajad korraldasid Balti riikide eeskujul inimketi. Artiklis kirjutatakse sellest, mis oli tegelik Balti kett ja kuhu see on Eesti, Läti ja Leedu järgneva aja jooksul viinud.
«1989. aasta 23. augustil korraldasid kolm Balti riiki – Nõukogude Liidu vabariigid Eesti, Läti ja Leedu – kahe miljoni osavõtjaga käest kinni hoides 600 kilomeetri pikkuse inimketi. Läbides kolme riiki, väljendati lootust väljuda Nõukogude Liidust ja saavutada iseseisvus,» tutvustati artiklis Balti keti mõtet.
«See aktsioon pälvis eelkõige USA ja Saksamaa meedia tähelepanu ja poolehoiu. Lääneriigid avaldasid pidevalt ja valjuhäälselt kolme Balti riigi iseseisvusele toetust. Lõpuks kuulutasid kolm riiki üksteise järel Nõukogude Liidust lahkudes välja iseseisvuse, mis oli Nõukogude Liidu lagunemise esimeseks sammuks.»
Sealt edasi aga öeldakse, et Balti keti liikumine ei toonud iseseisvunud riikidele loodetud õitsengut, vaid vastupidi – riigid väänlevad probleemide küüsis. «Kolm Balti riiki on olnud iseseisvad juba 30 aastat. Kas need riigid on majanduslikult edukad ja rahvana elujõulised?» püstitab ajaleht küsimuse ning annab sellele kohe ka vastuse.
«On väga palju seal elanud välismaalasi, kes avastasid, et kohapeal valitsevad rahvustevahelised konfliktid, poliitikud on korrumpeerunud, palgad naeruväärselt madalad, kõikvõimalikud probleemid ujuvad taas ja taas pinnale. Elanike elatustase pole praegu jõudnud isegi iseseisvumiseelsele tasemele.»
Sealt edasi astub ajaleht sammu veel kaugemale. «Tõele au andes, kõik «värvilistest revolutsioonidest» läbi käinud riigid ja piirkonnad on lõpetanud lõhestunud ühiskonnana ja seisma jäänud arenguga ning raskematel juhtudel lausa kodusõja ja kaosega.»