Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/22/11304792t1hcbcf.jpg)
/nginx/o/2019/09/13/12554580t1h252c.jpg)
Iga päevaga saame vanemaks ja pole kahtlust, et niisama järjepidevalt saavad meis teoks ka muutused, kuid selge seegi, et nood teisenemised toimuvad tasapisi, meile endile märkamatuks jäädes. Järjepidevus liidus pisisusega annab lõpptulemuseks petupildi: eakaks saanutena oleme toimunud muutusist teadlikud, kuid „sisimas“ saadab meid veendumus, mille kohaselt meie MINA, vähemasti üldjoontes, justkui polekski teisenenud, kirjutab esseist Ilmar Vene.
Kui olukord juba üksikisiku piires on sedavõrd keeruline, siis mida arvata muutumistest ühiskondlikus plaanis, nn sotsiaalsest mälust? Kokkuvõte sellisest küsimusest saab kõlada ainult ühetähenduslikult: jääb aastakümnete vältel toimunu müsteeriumiks, siis sajandid, aastatuhandeist sootuks kõnelemata, jäävad meie mõistmisvõime piirest täielikult välja. Loobume püüust mõista, taandades kogu problemaatika väärtustavat laadi märksõnadele.