Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
Tallinna algusaegade olulisim tarbeese – lihtne väits – võib rääkida vägagi palju varaste linlaste väärtusmaailmast ja tarbimisharjumustest, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Kui tänapäeva tööstusühiskonnas elavatelt inimestelt küsida, mis on nende elus asendamatu tarbeese, siis küllap pakutaks enim vastuseks mobiiltelefoni. Tõepoolest, mitmekülgse töövahendi ja meelelahutaja rolli saanud nutitelefoni kohtab linnas kõikjal, nii tänavail, kohvikuis kui ka koduses keskkonnas. Kuigi 13. sajandi tallinlased sellist imevidinat ei tundnud, oli nende isikliku omandi seas vähemalt üks hädavajalik ese, ilma milleta ükski õige mees ja naine kodunt ei lahkunud ning mis leidis vajadusel hõlpsalt tee pihku. See asi oli nuga.
Nuga kuulus tol ajal universaalsete töövahendite sekka, mille kasutus ei piirdunud ainult ühe-kahe kitsalt piiritletud funktsiooniga, erinevalt tänapäevastest terariistadest. Kui praegu on meie käsutuses kümneid eriotstarbelisi ja -kujulisi nuge, mida kasutatakse kokakunstist kirurgiani, siis keskajal, enne varauusaega aset leidnud ainelise kultuuri plahvatuslikku mitmekesistumist, kõlbas ihu ligi hoitud nuga ühel hetkel toidu manustamiseks ning teisel hetkel kellegi ribidesse torkamiseks. Sestap pole ime, et nuga mainitakse isegi 13. sajandi Tallinna õiguskorras, avalikus ruumis mõõga või noaga vehkimist käsitlevas punktis.[1]
Loomulikult ei saa noa ja mobiiltelefoni kasutusvaldkondi omavahel hästi kõrvutada, kuid sellegipoolest on neil vähemalt üks ühisosa. Nii katab meie tänast lemmikeset sagedasti vutlar, nõndasamuti nagu omal ajal kanti terariista üldjuhul tupes. Mõlemal juhul on eesmärk sama – ühest küljest kaitsta eset ja muuta selle kasutamine võimalikult mugavaks, teisest küljest aga defineerida kasutaja väärtushinnanguid ümbrise materjali ja pinda kaunistava dekoori kaudu. Kas ja kui palju õnnestub neid hinnanguid lahti muukida, jääb ilmselt nii tänase kui ka toonase puhul tihti lahtiseks.
/nginx/o/2019/09/13/12556283t1he274.jpg)
Võtkem kas või kõige tüüpilisem hiliskeskaegne nahkesemete dekoorielement – liiliaornament –, mida 13.–15. sajandi Tallinnas kohtas noatuppede kõrval ka mõõgatuppedel ja mujalgi. Hiljutiste arheoloogiliste uuringute valguses võib isegi kinnitada, et selliseid fleur-de-lis-motiiviga puntse kasutasid ka Tallinna nahakäsitöölised ja seega ei olnud liilia siinmail tarvitatud esemetel ainult juhuslikult, kaugelt saabunud võõra kraami ilustusena. Ent mida selline kaunistusviis võis omal ajal tähendada, jääb pelgalt esemete vaatlemisel teadmata.
/nginx/o/2019/09/13/12556284t1heb29.jpg)
Võimalik, et vastuse leiame kristlikust sümboolikast, kus liilia sümboliseeris süütust ning neitsi Maarjat, olles ilmselt ühtviisi mõistetav kogu katoliku kultuuriruumis. Teiselt poolt jällegi kohtab sama motiivi alatasa keskaegses heraldikas, mis on omakorda andnud nahkesemete uurijaile võimaluse väita, et fleur-de-lis terariistade ümbriseil viitab hoopiski aristokraatia ainelise kultuuri jäljendamisele kolmanda seisuse ehk kaupmeeste-käsitööliste poolt. Ka Tallinna leidude seas on üksikuid näiteid, mis vähemalt kaudselt toetavad seda väidet – üks stiliseeritud vapi ja miniatuurse liiliatempli jäljendiga kolmiknoatupp imiteerib noakomplekte, mida feodaalid jahil pruukisid, ent eseme leiukonteksti arvestades pole see siiski väga tõenäoline. Kuid igal juhul on tegemist edevusasjaga, mis vöö küljes rippudes pidi vaataja pilku püüdma ning rõhutama terariista kandja väärikat kohta ühiskonnas.
Tallinna 13.–14. sajandi noatuppede kollektsioonis on praegu umbkaudu 80 eksemplari. Võrreldes mitme teise tolleaegse kaubalinna (London, Dublin, Bergen, Lübeck, Schleswig, Riia jne) trükis avaldatud sadade leidudega ei ole see just väga muljet avaldav, aga on kõigest hoolimata ikkagi piisavalt mitmekülgne, et saada ainestikust hea ülevaade.[2]
/nginx/o/2019/09/13/12556285t1h8660.jpg)
Meie senine aines näitab üllatavalt suurt variatiivsust: leidude seas on nii kõige labasemaid, ilmselt lihtrahvale kuulunud noaümbriseid kui ka luksusesemena tõlgendatavaid asju, nagu ülalpool nimetatud mitmiknoatupp. Selline laiahaardelisus osutab, et erinevalt kohalikest savinõudest ei olnud nahatoodete vallas välja kujunenud selget turujaotust, vaid tarbijail oli võimalik valida mitme meistri kätetöö vahel. Nagu tõendavad Raekoja platsilt leitud arvukad nahakatked ja tootejäänused, tegutsesid 13. sajandil seal kingseppade kõrval ka fleur-de-lis-mustriga mõõgatuppesid kaunistanud käsitöölised, ja ilmselt kuulus nende kätetöö sekka samast leitud noatupp.
/nginx/o/2019/09/13/12556286t1h5fd6.jpg)
Samas kinnitab sisuliselt vaid ainueksemplaridest koosnev noatuppede kogum, et kohalike toodete kõrval levisid Tallinnas ka mujalt kaasa toodud noatuped, seda nii isikliku vara kui ka eraldi toomakaubana. Kust täpselt, on juba keerulisem hinnata, kuid kõrvutades meie leide näiteks Bergeni kollektsiooniga,3 võib esile tuua kaks võimalikku lähte- või mõjupiirkonda. Neist esimene on Põhja-Saksamaa, kust on siia jõudnud lihtsamakoelised, metallist tugiraamistusega noatuped, mida hiljem hakati ilmselt ka siinkandis tegema. Kaugelt põnevam on aga see, et Tallinna noatuppede seas on tõenäoliselt ka 13. sajandi Londoni meistrite kaupa, sest mitmed kaunistused (nt stiliseeritud vapid) olid ainuomased sellele keskusele, kujutades endast toote- või kvaliteedimärki. Kas tallinlased seda omaaegset bränditähistust ka lugeda mõistsid, jääb paraku alatiseks teadmata.
/nginx/o/2019/09/13/12556287t1h72d4.jpg)
Niisiis kajastavad 13. sajandi tallinlase vööl rippunud nuga ja selle ümbris lähemal vaatlusel üsna palju omaaegse linlase väärtusmaailmast ja tarbimisharjumustest. Mis aga puutub pealkirjas mainitud lohedesse, siis nende siinne populatsioon piirdub praegu kahe isendiga Tallinna lahest kümmekond aastat tagasi leitud 13. sajandi lõpu kaupmehekastist. Sellest aga lähemalt juba mõnes järgmises loos.
1 Vt Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282. Transkribeerinud ja tõlkinud Tiina Kala. Tallinn 1998, paragrahv 110.
2 Seni ainus sissevaade teemasse: Krista Sarv, Vladimir Sokolovski, Sauna tänav 10 hoovi arheoloogiliste kaevamiste noatuped. – Heiki Valk (koost. ja toim.), Etnos ja kultuur. Uurimusi Silvia Laulu auks. Muinasaja Teadus, 18. Tartu-Tallinn 2006, lk 319–330.
3 Ole-Magne Nøttveit, Sheaths and scabbards from medieval Bergen – in a comparative perspective. The Bryggen Papers. Main Series No. 8. Bergen 2010.