Kriisipsühholoog: süütunne on enesetappu teinud lähedase puhul normaalne, kuid see ei tohi jääda kestma

Norra kriisipsühholoog Atle Dyregrov Tallinnas.

FOTO: Remo Tõnismäe / Postimees Grupp/Scanpix Baltics

Maailma üks juhtivamaid kriisi ja leina terapeute, Norrast pärit Atle Dyregrov (67) väisas suitsiidiennetusnädala puhul Eestit, et siinsetele terviseekspertidele selgitada, millist abi vajavad suitsiidi teinud inimese lähedased.

Tuntud kriisipsühholoog käib igal aastal Eestis juba tegelikult viimased 25 aastat. Dyregrov on nõustanud ja koolitanud Eesti vaimse tervise spetsialiste kriisi ja leinaga kokkupuutunud inimeste aitamiseks juba Estonia katastroofi aegadest. Seekord rääkis ta enesetapust, leinast ja sellega toimetulekust Postimehe ajakirjanikuga.

Lähedase surm on alati raske, eriti kui surm on saabunud ootamatult. Kuidas on tekkiv trauma erinev, juhul kui lähedane on lahkunud omaenda käe läbi?

Nii enesetapu, mõrva kui ka õnnetuse tõttu hukkunud inimese lähedastel on pikaajalise trauma sümptomid sarnased. Kuna suitsiid on aga endiselt ühiskonnas stigmatiseeritud, tunnevad lähedased tohutut süütunnet ja kipuvad surma põhjust varjama. Tihti nad ei taha, et teised teaksid. Isegi peresiseselt on faktid ebaselged ja neid varjatakse.

Enesetappude puhul on palju enda süüdistamist, kuigi paljudel juhtudel ei ole üldse selge, miks see on juhtunud.  Varasema psühhiaatrilise probleemi puhul on põhjus selgem, aga samuti on suitsiide justkui täiesti tühja koha pealt, mida keegi ei mõista. Tavaliselt pereliikmed jäävad ringiratast käima, püüdes mõista, miks see juhtus. Kui nad ei suuda leida tegelikku põhjust, siis vahel veendakse endid, et põhjuseks oli näiteks lahkuminek kallimast.

Kas enesetapp saab üldse olla põhjustatud ainult ühest intsidendist või lahkuminekust?

Enesetapp pannakse toime enamasti erinevate põhjuste koosmõjul. Tihti on lõpuks see üks faktor lihtsalt see, mis paneb paika, millal see juhtub. Ei ole harv, et eriti nooremate inimeste puhul saabki viimaseks stiimuliks näiteks lahkuminek kallimast, aga see on kõigest päästikuks.

Üks põhjus, mis on leitud just noorte enesetappude puhul, on see, et nad on olnud perfektsionistid ja ei vastanud iseenda seatud kõrgetele ootustele. Kui nende vanemaid, sõpru ja töökaaslasi intervjueeritakse, siis tuleb välja, et nad olid teiste hinnangul väga hästi hakkama saanud. Perfektsionism on iseloomuomadus, mis võib avaldada mõju, aga endiselt on muidugi väga palju, mida me ei tea.

Milliste tunnetega peavad tegelema enesetapu teinud inimese lähedased?

Nad tunned end süüdi, kui suudavad oma eluga edasi minna. Tunnevad end süüdi, kui naeratavad, tunnevad süüdi kui lähevad peole ja juhtumisi seda naudivad ka. On nii palju asju, mille pärast end süüdi tuntakse. Sellistel puhkudel on kahtlemata vaja abi, et aidata inimesel vabastada seda süüd. Üks tehnika, mida kasutame, on küsimine, mida enesetapu teinud pereliige sellest arvaks. Kas ta oleks sinu peale pahane, kui sa oma eluga edasi lähed ja jälle naeratad?  Enamik ütleb kohe, et ei-ei tema ütleks kohe, et selline käitumine tuleb lõpetada.

Teine asi on veel, kui peres on olnud pikemat aega psühhiaatrilised probleemid, kui üks pereliige on olnud vahelduva eduga ja korduvalt haiglas ning kõik elavad pideva enesetapu hirmu äärel. Kui siis ühel hetkel inimene lõpuks endalt elu võtab, siis võivad pereliikmed tunda kergendust, et nad ei pea elama selle pideva pinge ja hirmu all. See muudab olukorra eriti keeruliseks, kuna keegi ju ei tahtnud, et ta sureks. Tuntakse end süüdi, kuna alalise hirmu asemel on nüüd lihtsam elada selle uue olukorraga. Need on väga keerulised tunded, millega tuleb siis tegeleda.

Kui pikalt sellisest traumast taastumine aega võib võtta?

Kui keegi kaotab oma lapse, siis taastumine võibki võtta terve elu. See aga ei tähenda, et inimene ei oleks suuteline eluga edasi minema. Paraku paljud kaotavad teovõime pikaks ajaks, samuti väheneb lähedase kaotanud inimeste oodatav eluiga. Kui leinaga ei ole tegeletud, siis see jääbki kestma. See on nii tõsine asi, mistõttu meil peab olema süstemaatiline abi pakkumise pädevus ja mitte ainult esimestel kuudel. Nad tuleb tuua vestlusele ka mõne aasta möödudes, mis aitab neil rääkida sellest, millest nad niikuinii endiselt pidevalt mõtlevad. Hoolimata sellest, et ümberkaudsed inimesed arvavad, et see oli nii kaua aega tagasi, et nüüd peaks ta olema juba üle saanud.

Endalt elu võtnud inimese pereliikmed on tihti hiljem öelnud, et olid küll mingid märgid, aga nad ei osanud neid piisavalt tõsiselt võtta. Kuidas aitate terapeudina inimesi, kes tunnevad süüd, et oleks ehk saanud, aga jätsid õigel ajal reageerimata?

Kõigepealt, süütunne on igati normaalne reaktsioon. Pärast lähedase enesetappu on süütunne tavapärane mitu esimest nädalat. See on periood, kui inimene pöörab ümber iga väiksema kivi, vaatab sinna alla, kas see oleks olnud midagi, mida oleksin saanud teha. See on osa inimeseks olemisest ja ka viis, kuidas me õpime oma kogemustest. Kui me inimestena sedasi ei toimiks, siis me ka ei suudaks kogemustest õppida.

Süütunne tuleb normaliseerida ja selgitada, et see on osa inimeseks olemisest ja see tunne on ootuspärane. Probleem tekib siis, kui inimene jätkab süütunde tundmist ja seeläbi enese hävitamist. Terapeudina hakkan inimeselt küsima erinevaid küsimusi seoses süütundega nagu, kas sa mõtlesid nii juba enne, kui see juhtus või oled hakanud end süüdi tundma pärast? Siis tavaline vastus on ei, et ta on hakanud pärast nii mõtlema. See tähendab, et inimene kritiseerib ennast millegi sellise pärast, millele ta ei suutnudki mõelda, enne kui halb sündmus aset leidis.

Küsin veel küsimusi nagu, kas sa oled meedium, kas sa tavaliselt suudad tulevikku ette näha? Kas tunned, et see mis juhtus, on ainuisikuliselt sinu põhjustatud? Kas suutsid neid erinevaid aspekte koos näha juba enne või oled suurema pildi kokku pannud alles nüüd?

Põhiline viga, mida end süüdi tundvad inimesed teevad, on see, et nad võtavad info, millest nad said teadlikuks pärast enesetapu aset leidmist. Kui lähed ajas tagasi, kas seal oli midagi, mida sa tegid ja ilma lõpptulemust teadmata oleksid teinud teisiti? Sedasi suudab inimene asjad perspektiivi asetada.

On ju ka peresid, kus pereliige ütleb, et soovib enesetappu teha ja ka plaanib seda teha, kuid ei nõustu abi otsima. Lähedased on olnud tema suitsiidsetest mõtetest teadlikud, aga pole osanud abi pakkuda.

See on see, kui kuuled nii palju kordi karjet «hunt», et lõpuks kaob valvsus. Kas seal oli seekord midagi nii teistmoodi, et lähedane oleks pidanud aru saama? Enamikel juhtudel inimesed ütlevad ei.

Kui lähedasel on tõeline süü, kui see oli nii ilmselge, et ta oleks pidanud reageerima, siis ma ütlen talle, et sa pead minema hauale ja andestust paluma. Kui sa oled kellegi tapnud, siis lähed sa vangi ja kannad oma karistuse ära. Ma olen kindel, et inimene leiab võimaluse, et andestust paluda ja öelda, mul on kahju, ma oleksin pidanud seda mõistma.

Ja isegi siis ma küsiksin, et kas tol hetkel sa mõtlesid reaalselt, et see kord nüüd tähendab enesetappu. Kui sul on tõeline süü, siis pead võtma vastutuse, aga seda vastutust ei pea kandma täielikult üksi. Enamikel juhtudel kipuvad inimesed võtma vastutust asjade eest, mida nad reaalselt teha poleks saanud. Peamine on, et lubataks sellest rääkida ja otsitaks võimalusi sellega toime tulekuks.

Olen kuulnud inimesi ütlemas, et kuidas saab võõras aidata? Nad eelistavad leinast pere ja sõpradega rääkida.

Ei ole midagi valesti selles, kui inimene otsib abi mõlemast. On suurepärane, kui on olemas pere ja sõprade ring, kes ei eemaldu, mis tihti sellistes olukordades kahjuks juhtub. Lähedaste tugivõrgustik on väga oluline abi. Aga kui tegeled pikaajalise leina või traumaga, mis suitsiidi puhul on tavapärane, siis muutub lähedastelt abi saamine keerulisemaks. Sa jääd lõksu, sest ei ole võimalik end sellest välja rääkida.

Kui su kodu näeb täpselt samasugune välja, räägid pidevalt oma kaotatud lähedasest, siis hakkad tegelikult oma tugivõrgustikke ülekasutama ja ei liigu edasi. Lähedastega rääkimine võib isegi ühel hetkel olukorda halvendada, sest edasiminekut pole. Leina puhul on vaja aga kindlat strateegiat, kuidas sellest välja tulla. Kuidas elus edasi minna ja ehitada oma elu üles muudele asjadele, mitte jääda ringlema leina ümber, mis hakkab inimest seest sööma.

Traumaga on sama lugu. Kui mälupildid kerkivad ikka ja jälle esile, siis võid oma surmapäevani neist oma lähedastele rääkida, aga paremaks see olukorda ei muuda. Kui häirivad mälupildid on kestnud juba kuid, siis läheb vaja kindlaid tehnikaid sellega tegelemiseks. See tähendab ka, et vaimse tervise spetsialistid peavad teadma, kuidas keerulise leinaga tegeleda. Kui abivajaja jõuab terapeudi juurde, kes leinaga tegelemise meetodeid ei valda, siis ei aita see sugugi.

Alles eelmisel aastal hakati maailma terviseühingute poolt leina kui diagnoosi tunnustama. See tähendab, et meie vaimse tervise spetsialistidel on praegu rohkem infot trauma, kuid mitte nii palju keerulise leina kohta. On veel pikk maa minna, enne kui saame öelda, et tervishoiusüsteem on valmis tegelema perekondadega, kus keegi pereliikmetest on teinud enesetapu.

Olete Eesti vaimse tervise eksperte nõustanud 25 aastat. Kuidas teile kõrvaltvaatajana tundub, kuidas oleme arenenud isiklike kriisidega toimetulekuks?

Teie vaimse tervise spetsialistid on eriti tänu Maire Riisi tööle saanud palju uusi kogemusi ja nad oskavad paremini nõustada. Teil on suurepärased leinalaagrid, aga süsteemi tasandil on endiselt pikk maa minna.

Nõustamine ja kriisiga tegelemine peaks saama osaks rutiinist, mis on tervishoiu süsteemi sisse arendatud. Samuti peaks olema pärast esmast nõustamist ka järeltegevus. Seda eriti juhtudel, kui inimene on hädas kauem kui lihtsalt esimesed nädalad või kuud. Ja tavaliselt inimene ongi suitsiidi, mõrva ja raske õnnetuse tagajärjel hädas. Need reaktsioonid ja probleemid kestavad perekonnas palju kauem, kui meile meeldiks mõelda. Seetõttu peavad olema süsteemid, mis ei paku abi mitte ainult siis, kui midagi juhtub, vaid ka pikemaajaliselt. See on midagi, mille peab ehitama süsteemi sisse.

Kuidas seda peaks siis tegema?

Mida ma loodan, et te ka siin saavutaksite, on see, et valitsus tagaks selle, et kõigis koolides oleks kindel tegevusplaan. Et see ei jääks indiviidide taha, et mõni õpetaja ei peaks lihtsalt omaenda äranägemise järgi otsustama, kuidas toimida. Norras on seadusega määratud, et kõikidel koolidel peab olema valmisolek ja tegevuskava kriiside puhul. See tähendab, et ei oleks pelgalt direktori otsustada ja vastutada, mida tegema peaks, kui mõni kooliõpilane sureb. Neil peab olema etteantud kohustus.

Kriisiks valmisolek on midagi sellist, mille peavad läbi suruma valitsused. Täna sõltub abi saamine õpetaja ja spetsialistide isikutest, kas nad oskavad ja tahavad omal algatusel abi pakkuda, aga süsteem ei garanteeri midagi.

 
Tagasi üles