Vikerkaar loeb. Ebatõrksa mittetaltsutus
20. september 2019, 20:00
Anne Tyler on Shakespeare’i teoseid kaasaegsetesse oludesse ümber istutavas Hogarth Shakespeare’i sarjas ette võtnud ühe Bardi vahest vastuolulisima näidendi, „Tõrksa taltsutuse“, mida on vahel peetud ka populaarseimaks Shakespeare’i teostest ja korduvalt ümber töötatud.
On ju naise üle naermist meeste maailmas ikka heaks meelelahutuseks peetud, nagu tõendavad tõrksa naise taltsutamise loo eelkäijad ja analoogid – kui ka mitte otsesed mõjutajad – nii Itaaliast, Hispaaniast kui ka Prantsusmaalt, rääkimata Inglismaa enda traditsioonist. Samas just sel põhjusel võib see tükk olla tänapäevasel, naistegi inim- ja kodanikuõigusi vähemalt teoreetiliselt tunnistaval ajastul raskesti vastuvõetav. Õigupoolest oleks huvitav jälgida selle töötluste muutumist muutuvas ajas; et aga praegune eesmärk seda ei võimalda, tuleb piirduda tõdemusega, et Anne Tyler ei seadnud endale just lihtsat ülesannet.
Seda rohkem valmistab pettumust, et ta lootis loo nii lihtsalt lahendada: selle kaasaega ümber istutades ja poliitkorrektseks vormistades, põhimõtteliselt eemaldades sellest kõik tõrksuse ja taltsutuse elemendid ning kirjutades kena, kohati ka muigama paneva loo kahest inimesest, kes alguses teineteist mingitel praktilistel kaalutlustel vajavad, aga lõpuks hakkavad ka armastama, nii et hollivuudlik häpi end on tagatud. Sellega võikski olla kõik ära öeldud, kui „Tõrksa taltsutus“ ise ei pakuks siiski sügavamat huvi ning kui Anne Tyleri ponnistused oma süžee kinnistamisel prototüübi teatud sõlmpunktide külge ei omandaks puhuti koomilist väärtust iseeneses.
„Tõrksa taltsutuse“ lugu on hästi teada: rikkal kaupmehel Baptista Minolal on kaks tütart, vanem neist „tõrges“ Katharina, noorem vaga tuike Bianca. Isa ihkab tütred kiiresti mehele parseldada, et aga kurja keelega Katharinat keegi naljalt ei taha ja ka isa ei soovi teda enda kaela peale, seab ta Katharina mehelemineku noorema naitumise tingimuseks. Niisiis asuvad Bianca kosilased Katharinale meest otsima ja nagu taeva saadetud, ilmub kohale Petruchio, kes hakkab tõrgest tormiliselt kosima ja lõpuks ta taltsutab.
Loole on olnud kavandatud ka raamjutustus – millele samuti leidub pretsedente maailmakirjanduses –, kus jahilt naasev lord laseb heki all põõnava purjus katelsepa oma lossi kanda ja narrib teda seal suure lustiga, lastes teenritel teda lordina kohelda ning tuues näitlejad talle esinema; poole pealt näib aga Shakespeare olevat selle raami unustanud ja „lordi“ tema kaaskonnaga enam ei mainita.
Nali tärkab näidendis mitmest allikast: eelmängus katelsepa narritamisest, tükis eneses Katharina ja Petruchio sõnasõdadest ning Katharina „taltsutamisest“ ja viimaks väikesest eksituste komöödiast Bianca kosimise ja harimise ümber. Nimelt jagab Baptista Katharina mehelesaamist oodates tütardele innukalt haridust, mis annab Bianca meeltheitvatele kosilastele võimaluse koduõpetajateks maskeerudes neiule ligi tikkuda.
Tõrksa Katharina tegelaskuju meile eriti ei avata – põhiliselt näeme teda sõnakana, otsimas võimalust ise oma elu üle otsuseid langetada, korra ka lausa julmana, kui ta piitsutab õde, et temalt välja pressida, keda ta kosilastest eelistab. Katharina „taltsutatakse“ mitmesuguste tänapäeval küllalt äärmuslikuna mõjuvate võtete abil: Petruchio keelab talle nii toitu kui ka und, väites, et ükski roog ega voodi pole ta kullakesele küllalt hea, ja lükkab kaltsude pähe nördinult tagasi naisele tellitud parimad kleidid ning kübarad.
Veendunud, et ainult mehe sõnu tingimusteta õigeks tunnistades on tal lootust süüa ja magada saada, on Katharina viimaks taltsutatud ja peab näidendi lõpus koguni pika hurjutava kõne trotslikele naistele, kes ei oskavat oma abieluõnne õigesti mõista.
Tükki on tõlgendatud väga mitmeti, mida aeg edasi, seda feministlikumas vaimus; mingit meheliku vägivalla ülistamist on selles siiski raske näha, sest tegelikus elus koheldi „tõrksaid“ toona palju julmemalt, näiteks tulid 16. sajandi teisel poolel kasutusele nn näägutaja valjad, kujult linnupuuri meenutav seadeldis, mis pandi mehe meelest liialt suud pruukinud naisele pähe nii, et puuri alumisel siseküljel paiknev metallist plaat või oga surus ta keele vastu suulage; samast ajast on teada anonüümne ballaad pealkirjaga „Lõbus lugu tõrksast ja äraneetud naisest“, kus lõbu seisnes naise kasevitstega veriseks peksmises ja seejärel soolatud hobusenaha sisse mässimises. Selle kõrval on Shakespeare’i Petruchio lahkus ise, mis teeb ehk tõesti usutavaks teksti käsitamise ümbritsevat reaalsust teraselt tähele paneva ja ehk ka kergelt kritiseeriva etüüdina.
Nii mitmetahulise ja vastuolulise algmaterjali valgel on lausa hämmastav, kui mittemidagiütleva loo oskab Anne Tyler sellest lõpuks valmis teha. Esimese asjana roogib ta Shakespeare’i näidendist välja kõik poliitiliselt ebakorrektsed elemendid ja paigutab tegevuse Baltimore’i. Tema Kate’i isa ei ole mitte tütreid mehele parseldav rahakas kaupmees, vaid arhetüüpne „hajameelne professor“ doktor Battista; Kate ei ole mitte jõude kosilast ootav terane, kuid turtsakas näitsik, vaid tegus noor naine, kes ema surma järel on kuidagi märkamatult majapidamise ja noorema õe kasvatamise enda peale võtnud, töötades samal ajal lasteaias.
Bianca vaste on tema teismeline õde Bernice ehk Bunny, kes ajab oma prototüübi kombel poiste päid segi ja vajab neilt kodus järeleaitamistunde, ehkki ingellikkusest jääb tal omajagu vajaka ja õppetundide dialoogiline külg ei ole kaugeltki võrreldav Shakespeare’i vestlustega. Bunny mehelepanekust juttu ei tule, mistõttu jääb ära kogu eksituste komöödia; Kate’ile peab siiski kosilase leidma, sest muidu ei annaks enam kuidagi leida vähematki õigustust loo „Tõrksa taltsutuse“ töötluseks nimetamisele.
Niisiis peab Petruchio rollis mängu tulema doktor Battista imporditud uurimisassistent Pjotr Štšerbakov ning rohelise kaardi – st püsiva elamis- ja töötamisloa – nimel sõlmitav abielu, mille vastu Kate alguses põhjendatud tõrksust üles näitab. Siiski ei küüni tema tõrksus kordagi näidendi-Kate’i oma ligidale (meenutagem viimase karjatust, kui Petruchio määrab pulmad tulevaks pühapäevaks: „Sind pigem näeksin pühapäeval võllas!“), avaldudes vaid täiesti arusaadava šoki ja nördimusena isa saamatute kosjasobitamiskatsete üle.
Pjotriga pisut tutvunud ja taibanud, et see tehing võimaldaks tal isakodust pääseda ja oma aialapp saada (Kate on usin aiandaja), jääb ta asjaga siiski nõusse, ilmutamata erilist vaimustust ega ka vastuseisu. Pulmadega seotud sekeldused, mis „Tõrksa taltsutuses“ moodustavad juba taltsutamisplaani osa – peigmehe hilinemine, ilmumine kirikusse tõelise kaltsakana, kogu veini üksinda nahkakeeramine –, toob Tyler küll sisse, kuid need mõjuvad kunstlikult (Bunny taimetoitlus ja järgnev eriti tähtsate laborihiirte äraröövimine tema peika poolt) või on lihtsasti seletatavad laulatuse eel aset leidnud pingeliste sündmustega (laborihiiri tuli ju taga otsida), mitte mingi erilise plaaniga naise iseloomu murdmiseks.
Kõige kurvastavam on aga Kate’i „tõrksuse“ täielik puudumine – mõnd otsekohest vastust või tülgastust tühja jutu ajamise vastu ei saa selleks ju pidada. Nagu Pjotri kohatine järskuski, ei näi see teenivat mingit sisemist eesmärki, ja pole mingit põhjust, miks ei võiks noored õnnelikult paari minna ka ilma hilinemiste, etiketirikkumiste ja muude arusaamatusteta. Kõige vähem õigustatavana selle kõige juures mõjub Kate’i kõne meeste kaitseks, mille Tyler Shakespeare’i jälgedes samuti sisse paneb, mis aga mõjub raamatu lõpus veel karjuvama võõrkehana kui Shakespeare’i tõrksa oma.
Ühesõnaga, „Tõrksa taltsutus“ on kahtlemata huvitav, provokatiivne ja mitmeti mõistetav tükk, mis on ahvatlenud paljusid end tõlgendama ja töötlema, eriti pärast seda, kui karu- ja koertepuretamine ning kukevõitlused humaansetel kaalutlustel ära keelati. (Naisevaevamisele ei ole sellised kaalutlused, nagu aeg-ajalt näib, päriselt laienenud tänini.) Anne Tyleri katse teha sellest „Hapus tüdrukus“ poliitkorrektne Ameerika komöödia, visates välja nii tõrksa kui ka taltsutuse, on aga parimal juhul kvalifitseeritav kergeks ajaviiteks, mis küllap saanuks parem, kui poleks tarvis olnud pressida sisse kunstlikult mõjuvaid paralleele Shakespeare’i näidendiga.
Kindlasti võiks ka moodsast maailmast leida olukordi, kus pealesunnitud abielu ja naise allutamine mehe diktaadile on väga reaalsed ja isegi traagilisi tagajärgi kaasa toovad eluseigad; on kahju, et Tyler ei otsinud oma tegelasi mõnest radikaalsemast keskkonnast. Ehkki siis poleks ta ilmselt enam Anne Tyler. Kes otsib kerget meelelahutust ja Shakespeare’ist suuremat ei pea või ei tea, sellele võib raamatut soovitada; ka tõlke kohta, mõni pisem viperus välja arvata, ei saa halba sõna öelda. Aga tõsisemat huvi, erinevalt Atwoodi „Nõiasigidikust“ ja Jacobsoni romaanist „Shylock on mu nimi“, Tyleri „Hapu tüdruk“ ei ärata.
Anne Tyler
„Hapu tüdruk. Ümber jutustatud „Tõrksa taltsutus““
Tõlkinud Karin Suursalu
Varrak, 2018
192 lk
