Vaikimise valus väärikus

Ülo Tuulik
, kirjanik
Copy
Rein Saluri
Rein Saluri Foto: Toomas Huik

Kulub jõudsasti juba teine aastakümme, mil Rein Saluri nimi on eestikeelsest trükisõnast kadunud ning meest ennastki ei näe tema füüsilises kohalolekus oma ootav-lootvail silmil tema kunagised lähimad sõbrad ja kolleegid. Mobiilside ei anna ühendust. Postitused jäävad vastuseta. Saluri on kadunud.

Niimoodi unub luuletus, mida enam ei tsiteerita. Niimoodi, kui kalduda romantikasse, kaob horisontide taha purjekas, mille merekindluses polnud meil kellelgi kahtlust, aga ometigi viibib oodatud naasmine endistviisi, nii et liiga pikk teadmatus sünnitab küsiva ja äreva hingemure.

Meenutan alljärgnevalt põgusalt ennekõike kirjandusvälist Salurit – sõpra, kolleegi ja vahvat kambajõmmi, kaasteelist, nagu ütleks Jaan Kross, sest tarviduse korral võime tänapäeva teabeteenistuse teel kas üle lugeda või end esmakohtumiseni viia Rein Saluri senise loomepärandiga, mille kvaliteedi tunnistajaks ja tunnustajaks mitmekordsed pärgamised eesti kirjanduse aastapreemiatega ning tervenisti kolm korda Tuglase novelliauhinnaga. Reinu näitemänge lavastati väljaspool Eestitki ning ta vahendas meile ladusaid tõlkeid vene ja inglise keelest.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles