Juhtkiri: sada ja seitse

24. septembri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Kui palju lubas Keskerakond valimiste eel erakorraliselt pensioni tõsta? Sada eurot, ütlete? Kui nii, siis olete asjast valesti aru saanud.

Rahandusministeeriumi prognoosi aluseks võttes tuleks peaministriparteil oma põhilise valimislubaduse täitmiseks tõsta vanaduspensioni järgmisel aastal erakorraliselt hoopis veidi üle 60 euro kuus. Nagu tänasest lehest võib lugeda, ütleb Postimehe käsutuses olev info, et järgmise aasta riigieelarvesse kirjutatakse toda «erakorralisust» sisse palju vähem: seitse eurot kuus. Kokku tõuseb keskmine pension sellisel juhul tuleval aastal 45 eurot.

Tõenäoliselt valdab nii mõndagi Keskerakonna valijat siinkohal tunne, mille võiks üht vana ütlust parafraseerides sõnastada nii: segadust rohkem kui seitsme euro eest! Ja selles õigupoolest probleem seisnebki.

Samas tuleb rõhutada, et igasugune erakorraline tõus on eakatele oluline. Ka seitsmeeurone.

Iga-aastane pensionite indekseerimine on nagu aamen kirikus ja sellega ei tõsteta pensionärid mitte vaesuspiirist välja – just seda suure Jüri Ratase näoga valimisplakatil lubati –, vaid aidatakse neil üldise elukalliduse tõusuga toime tulla.

See, et pensionid kord aastas tõusevad, ei ole uudis. Selles mõttes, et nii see käibki. Iga-aastane pensionite indekseerimine on nagu aamen kirikus ja sellega ei tõsteta pensionärid mitte vaesuspiirist välja – just seda suure Jüri Ratase näoga valimisplakatil lubati –, vaid aidatakse neil üldise elukalliduse tõusuga toime tulla.

Selsamal plakatil lubati pensioni tõsta sada eurot, aga ei väidetud, et nõnda palju tõuseb pension erakorraliselt. Teisisõnu: ühel hetkel räägiti erakorralisest tõusust ja teisel tõstmisest saja euro võrra, aga mitte ühes ja samas lauses.

Ainuüksi indekseerimine ise kergitab pensione saja euro võrra paari aastaga. Tõsi on, et igat erakorraliseks tõusuks leitud eurot võib näha tuleviku tarbeks mulda pandud seemnena, sest ülejärgmisel aastal tuleb indeks, millega pensionitõusu arvutatakse, juba suuremast pensionist ja tõuseb sellevõrra rohkem. Ent ehitada oma valimisprogramm ja -kampaania üles lubadusele, mis täitub arvestatavas osas konkreetsest valitsusest ja juhtiverakonnast sõltumata, on sellegipoolest vähemasti küsitava väärtusega.

Nagu juba eespool viidatud, on peamine küsimus, mida mõtlevad praegu Keskerakonna valijad – inimesed, kes andsid selle partei poolt oma hääle ja kelle otsuses mängis pensioniteema vähemalt mingit rolli. Igatahes on põhjust tunda end petetuna ka neil, kes olid keskerakondlaste juttu kuulates ja valimismaterjale vaadates tähelepanelikud ja hammustasid läbi, mida ja kui palju ikkagi lubati. Sajaeurone tõus – koos indekseerimise ja erakorralise tõusuga – pidi ju tulema 2020. aastal, aga praeguse teadmise järgi ei nähta sellest pooltki.

Kõigel sel on muidugi lihtne ja selge põhjus: eelarvest ei leitud kõige muu tegemist vajava ja lubatu kõrvalt rohkem raha. Ent kui väljahõigatud arv ja tegelikkus erinevad mitu korda, siis saab järeldus olla vaid üks: lubati liiga palju. Selgelt liiga palju. See liigitub valija petmiseks, olenemata sellest, mis nurga alt asja vaadata.