Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/08/05/16270670t1hc7a6.jpg)
/nginx/o/2019/09/25/12593607t1h7720.jpg)
Lugu sellest, kuidas Eedeni aias hea ja kurja tundmise puu kasvas ning selle vilju Aadamal ja Eeval süüa keelati, on üldtuntud. Aga huvitav on see, et ladinakeelne sõna malus tähendab nii õuna kui ka kurja.
Õunapuu on aedade armastatuim puu. Haruldasem on seda kohata metsas ja seal on see ka looduskaitse alla võetud. Mõnikord on puu tärganud aedõunapuu seemnest, siin-seal leidub üle Eesti mahajäetud õunaaedu, mis tähistavad kunagisi talukohti. Õunad on metsikul puul harilikult pisikesed, kõvad, rohelised ja hapud. Kuid metsõunapuu mahla on väga kasulikuks peetud. Sellega puhastati haavu, küpsetatud metsõunast tambitud segu aga kandsid naised maskina näole, kui nad pruunide laikudega nahal hädas olid.
Nii nagu aedõunapuu lehtedest, saab ka kuivatatud metsõunapuu omadest aromaatset teed. Õunalehetee, kuhu sobib õisigi segada, aitavat veresoonte lupjumist ennetada.
Kuivanud puu ennustas surma
Olekski imelik, kui õunapuule ja õuntele poleks vanarahvas mingit jõudu omistanud. Tänuväärne viljapuu, mis peaaegu igas taluaias ilutses ja nõnda üha silma all oli, sai külge mitmesuguseid tähendusi. Aias enneaegu kuivanud või sügisel uuesti õitsema läinud õunapuu näiteks usuti ennustavat peremehe või perekonnaliikme haigestumist või surma. Ubinapuud maha raiuda oli ennekuulmatu pahategu.
Venelastelt setudele kandunud augustikuine õunapüha (harilikult 29. augustil) oli, nagu nimigi ütleb, õunade pühitsemise päev, mil viidi muude toitude seas kalmistule ka õunu. Enne seda püha ei tohtinud lapse matnud inimene õunu süüa, sest muidu ei jätkuvat neid lapsele teises ilmas.
Kuigi järgmine uskumus pole pärit Eestist, vaid hoopis 19. sajandi Alam-Saksimaalt, ei tahaks seda kõrvale jätta. Nimelt oli kombeks kasutada vastsündinu esimeseks vanniks õunapuu juurte leotusvett, sest oldi kindel, et laps saab sel moel endale punased põsed. Tüdrukule andvat see rituaal ka suured rinnad.
Aitab kõigi hädade vastu
Rahvameditsiinis tarvitatakse ravimiseks nii õunapuu vilju, õisi, lehti kui ka koort. Õunad teevad head südame- ja vererõhuhaigetele, on tõhusad veeajatid, neid soovitatakse kehvveresuse, podagra, ateroskleroosi ja liigesepõletiku korral. Hiina rahvameditsiin soovitab õunakooreteed põrnahaiguste, lümfisõlmepõletike, suhkruhaiguse ja palaviku vastu. Eestis on rahvas ravinud kuivatatud õuntest valmistatud teega hingamisteede põletikke, kehvveresust ja närvilisust.
Küpsetatud õuntest tehtud mähist on kasutatud kurguvalu peletamiseks. Õunaveini aga, mis vähemalt kaks aastat seisnud on, peeti rohuks vaat et kõigi hädade vastu.
Kui võtta ettevaatlikult, puud kahjustamata, tükike õunapuu koort, keeta seda 15 minutit vees ja lasta öö otsa seista, pidavat saadud vedelik olema toniseeriv ja alandama palavikku.
Levinud oli arvamus, et mädanenud õun ravib reumat: pruuniks tõmbunud pehme vili pandi otse haigele kohale. Aga need, kes soolatüügastega hädas olid, hõõrusid tüügast kahe õunapooliku vahel ja matsid seejärel õunapoolikud maha.
Mõnel pool on usutud sedagi, et liigsest alkoholitarbimisest tulenevat peavalu saab leevendada, kui süüa hommikul pikkamööda kolm krõmpsuvat õuna. Nii toimides mööduvat peavalu tunni möödudes.
Õun puhastab hambaid
Soovitatakse süüa üks õun hommikul ja teine õhtul enne magamaheitmist: õun puhastab hambaid ja annab magusa une. Loomulikult teame kõik, et õun on armastatud dessertpuuvili, mida saab söögiks ja joogiks kasutada aasta läbi: olgu mahla, veini, siidri, kompoti, moosi, püree, marmelaadi või koogitäidise näol, ja arvatavasti pole seegi nimekiri lõplik.
Õunapuu puit on kõva ja äärmiselt värvirohke, eriti vanadel ja suurtel puudel. Ammustel aegadel vooliti sellest tuulikute hammasrattaid, höövlipakke ja muid asju, mis pidid hästi vastu pidama. Puidu punaka tooni ja raudkõvaduse tõttu võrdles rahvasuu seda vasega. Tänapäevalgi tarvitavad õunapuu puitu heade mehaaniliste omaduste tõttu tislerid ja sellest valmistatakse skulptuure.
KOMMENTAAR
/nginx/o/2019/09/25/12593606t1h0256.jpg)
Ilona Jäetma Rakvere Belle Stuudio
Vananemisega kaasnevad nahaprobleemid: lõtvus, pigmendilaigud, kuivus ja karedus. Kosmeetikatoodetes on aktiivainena kasutusel õuna tüvirakud, apple stem cells, mida saadakse haruldasest Šveitsi õunast ‘Uttwiler Spätlauber’. Selle õunasordi tüvirakud sarnanevad kõige enam inimese tüvirakkudega.
Tüvirakkudel, mis esinevad inimesel peaaegu kõigis kudedes ja nahas, on võime eluea jooksul paljuneda ja luua uusi naharakke. Vananedes aga nende kogus ja võime uusi rakke luua väheneb. Tänu tüvirakkude pidevale uuenemisele püsib meie nahk noorena. Õuna tüvirakud stimuleerivad inimese rakkude kasvu ja pikendavad nende eluiga, mille tulemusel nahk nooreneb.
Kuna õun sisaldab palju C-vitamiini ja puuviljahappeid, mis aitavad reguleerida rasunäärmete tööd, on see tõhus nahatooni parandaja, sest on pleegitava toimega ja kitsendab laienenud nahapoore.
Kodus võib naha koorimiseks kasutada segu püreestatud õunast ja suhkrust. Segada need ühtlaseks massiks, kanda puhtale nahale ja masseerida õrnalt. Loputada jaheda veega, kuna jahe vesi hoiab poorid kitsana. Parema tulemuse saab, kui enne koorimist hoida nahka mõni minut sooja rätiku all, et poorid avaneksid, ning alles siis koorida ja lõpetada jaheda veega. Nahka kooritakse 1–2 korda nädalas.
Naha toitmiseks sobib püreestatud õuna ja mee või oliiviõli segu. Kanda puhtale nahale, hoida 8–10 minutit ja loputada sooja veega.
Kiire nipp naha toniseerimiseks on õunaviil. Eelnevalt puhastatud nägu hõõruda õunaviiluga, sobilikud on ringjad liigutused, seejärel loputada jaheda veega. Allergikul tuleks õunaga nägu hooldades olla ettevaatlik.