Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/10/27/14169604t1ha324.jpg)
/nginx/o/2019/09/25/12595994t1had47.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/25/12595996t1h5146.jpg)
Vanasti oli polikliinikute süsteem toimiv ning peaksime sinna tagasi pöörduma? Perearstid nii ei arva. Ka ei ole praegune perearstist ettevõtja mudel ainuvõimalik, kirjutavad TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi juhataja Ruth Kalda ja noor perearst Marta Velgan.
Viimaste kuude vältel on perearstiabi teema pidevalt esiplaanil: järjepanu on luhtunud konkursid erruläinud perearstide asendamiseks. Terviseameti tegevus olukorra lahendamiseks – omavoliline patsientide jagamine ümberkaudsete perearstide nimistutesse – on pälvinud nii perearstide, patsientide kui avalikkuse hukkamõistu. Seda olukorda on hakatud kutsuma perearstikriisiks.
Allakirjutanutel on tekkinud aga küsimus, miks kümme aastat ette prognoositu ikkagi kriisi jõuab, nii et kroonilise probleemiga lõpuks haiglasse joostakse. Tegemist ei ole kujundliku väljendi, vaid tegelikkuse peegeldusega, sest sotsiaalministeerium on otsesõnu lubanud, et haiglad peavad vajadusel perearstide töö enda peale võtma.