Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2019/10/01/12615314t1h4431.jpg)
- Iga rahvastikumister on andnud oma kordumatu panuse meie rahvastiku arengusse.
- Tänapäeval on rahvastikupoliitika jätkuvalt suunatud ühiskonna lõimumisele.
- Perepoliitika ja lastega perede toetamine on uuesti muutumas prioriteediks.
Poliitilise elu taastumise ajastul 1987–1991 oli kõigi poliitiliste arutelude tulipunktis eestlaste arvukus ja Eesti rahvusliku koosseisu dramaatiline muutumine okupatsiooni ajal.
Iseseisvuse taastamise aegu 1990–1992 võimul olnud Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses loodi ka rahvastikuministri amet, kuid sellel kohal tegutsenud Artur Kuznetsovi tegevusest on vähe teada. Tõenäoliselt eesti rahva tulevik teda väga ei huvitanudki, sest ta võttis 1991. aasta detsembris endale Vene kodakondsuse ja asus Venemaale, saades 1990. aastate keskel idanaabri välisministeeriumi esindajaks Kaliningradis. Tiit Vähi üleminekuvalitsuses tegeles aprillist oktoobrini 1992 rahvussuhete ministrina rahvastikuteemadega ühiskonnateadlane Klara Hallik.
Peeter Olesk (1993–1994)
/nginx/o/2019/10/01/12615309t1h3703.jpg)
Esimeseks ministriks, keda hakati mitteametlikult ka nimetama rahvastikuministriks, sai oktoobris 1993 kirjandusteadlane Peeter Olesk. Ta ise peab seda ametikohta poliitilise kompromissi kohaks valitsuskoalitsiooni kuulunud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteile (ERSP) pärast seda, kui augustis 1993 lahkus kaitseministri kohalt Hain Rebas.
Kuigi president Lennart Meri ootas Oleskilt peamiselt «meie venelastega tegelemist», pidas minister oma ülesandeks tegeleda ka eestlaste probleemidega, eriti kohtades, kus nad on vähemuses. Venekeelsetelt tuli maha võtta hirm n-ö etniliste kättemaksude ja hübriidikodusõja ees. Olesk on veendunud, et probleem number üks on igal rahvastikuministril lõpetada jutt mingist kahest kogukonnast Eestis – see on algusest peale täiesti vale!
Andra Veidemann (1996–1999)
/nginx/o/2019/10/01/12615308t1h1b86.jpg)
Andra Veidemann (Arengupartei) sai rahvastikuministriks 1996. aasta lõpul Tiit Vähi (Koonderakond) valitsuses ja jätkas 1997–1999 Mart Siimanni (Koonderakond) valitsuses, saades oma alluvusse ka büroo. Oma peamiseks ülesandeks pidas ta integratsioonipoliitika põhialuste loomist, kuna sellega polnud keegi poliitilisel tasandil tegelenud.
Veidemann valmistas 1998. aastal ette riigikogu otsuse, millega loodi integratsioonipoliitikale õiguslik alus. Selleks ajaks oli selge, et peaaegu kõik, kes soovisid Eestist lahkuda koos Vene vägedega, olid seda juba teinud ja meil tuleb koos elada siia jäänud väheintegreerunud venekeelse elanikkonnaga. Rahvastikuministri nõuandel seadis valitsus konkreetseteks eesmärkideks kodakondsuseta isikute arvu piiramise, eestivenelaste regionaalse isoleerituse vähendamise ja tööturu barjääride mahavõtmise.
Katrin Saks (1999–2002)
/nginx/o/2019/10/01/12615311t1h4ad0.jpg)
Katrin Saks (Mõõdukad) sai rahvastikuministriks 1999. aasta kevadel Mart Laari (Isamaaliit) teises valitsuses kahe suure ülesandega: kokku panna integratsiooniprogramm koos selle tegevuskavaga ning luua sündimuse suurendamiseks perepoliitika programm. Mõlemad tegevused olid tollel ajal ülimalt keerulised, sest ühiskonnas oli veel vähe neid, kes olid valmis lõimimisest rahulikult rääkima. Ka perepoliitikast olid erakondadel väga erinevad arusaamad ning seda käsitleti peamiselt valijate häälte püüdmise võtmes.
Saks oli väga aktiivne rahvusvahelises suhtluses, tegeledes saatkondades ja mitmesugustel üritustel meie rahvastikupoliitika selgitamisega. Tema ajal lõpetas oma missiooni Eestis OSCE, see avas Eestile rahvusvaheliselt palju uusi võimalusi.
Eldar Efendijev (2002–2003)
/nginx/o/2019/10/01/12615313t1h50f7.jpg)
Eldar Efendijev (Keskerakond) oli rahvastikuminister Siim Kallase valitsuses. Ta algatas Soome, Norra, Suurbritannia ja Rootsi abil projekti «Eesti lõimimine 2002–2004» ning valmistas selle raames ette mitmeid eriprojekte. Efendijev esitas 2003. aasta veebruaris valitsusele ka lapse- ja perepoliitika kontseptsiooni ning lõi koos kultuuriministeeriumiga sihtasutuse Narva Aleksandri Kirik. Sellest ajast algas Aleksandri kiriku taastamine.
Paul-Eerik Rummo (2003–2007)
Paul-Eerik Rummo (Reformierakond) oli nii Juhan Partsi (Res Publica) valitsuses 2003–2005 kui ka Andrus Ansipi (Reformierakond) valitsuses 2005–2007 portfellita minister, kes tegeles rahvastikuküsimustega.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/01/12615312t1h6a3c.jpg)
Tema ülesanded olid ministeeriumidevahelise koordinatsiooni korraldamine rahvastikuküsimustes, koostöö tihendamine rahvastikuteadlastega, seadusandlikele algatustele nende prognoositava demograafilise mõju analüüsi nõue (mis on Rummo sõnul nüüd kahjuks välja surnud); vanemahüvitise käivitamine koos sotsiaalministeeriumiga, alternatiivse lastehoiusüsteemi algatamine, koostöö ettevõtlusorganisatsioonidega töö- ja pereelu ühitamise võimaluste väljatöötamiseks; Integratsiooni Sihtasutuse tugevdamine ja lõimumisprogrammide konkretiseerimine, Eesti rahvusvähemuste päeva algatamine ja riigi poliitikate selgitamine rahvusvähemuste ühendustes, haridussüsteemis sammud keelekümbluse ja eestikeelse aineõppe laiendamiseks; rahvus- ja kodakondsuspoliitika selgitamine ning vajaduse korral kaitsmine rahvusvaheliste organisatsioonide ees.
Urve Palo (2007–2009)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/01/12615310t1h50be.jpg)
Urve Palo (SDE) oli rahvastikuminister Andrus Ansipi teises valitsuses. Ta algatas programmi «Igale lapsele lasteaiakoht», mille raames ehitati juurde ja renoveeriti üle Eesti 660 lasteaiakohta. Lisaks motiveeris programm omavalitsusi tõstma lasteaiaõpetajate palku 30–50 protsenti.
Palo meeskond koostas rahvastikupoliitika alused. Sellest ajast pärineb ka uuring, mille tulemusena selgus, et lapsevanemad ootavad riigilt lapse kohta toetust vähemalt 60 eurot kuus, tolleaegse ca 19 euro asemel. Ta sekkus justiitsministeeriumi kavandatud perekonnaseaduse muutmisse, hoides ära nii mõnegi olulise punkti, mis oleks mõjunud halvasti meie perede kindlustundele tulevikus (näiteks sooviti sätestada, et lahutuse korral jäävad lapsed sellele pereliikmele, kellel on rohkem raha, ning abiellumise korral on vaikimisi tegu lahusvaraga). Integratsiooni vallas oli ehk rahvastikuministri suurim töö uue integratsiooniprogrammi koostamine, mille keskse ideena toodi välja eesti keele asemel ühise riigi identiteedi tunnetamine.
Palo ajal alustati tasuta eesti keele kursuste pakkumist, loodi kodakondsustseremooniate traditsioon ning koostati uus rahvuskaaslaste programm.
Tulemuslikkus sõltub isikust
Rahvastikuministri ametit ja rolli valitsuse juures on sageli ka kritiseeritud, sest selle ametikoha päris ühemõtteliselt selget ülesannet on keeruline välja tuua. Olgu rahvastikuga tegelevad ministrid büroo või portfelliga, on nende kohtade teke ikkagi eelkõige koalitsiooniläbirääkimiste tulemus, erinevalt enamikust n-ö päris ministrikohtadest. Sest õigus on neil, kes ütlevad, et ilma rahvastikuministrita ei jää eesti rahva areng seisma, sest vajalikke ülesandeid täidavad edukalt ka teised ministeeriumid.
Kuid teiselt poolt – kui sellise institutsiooni olemasolu aitab hoida rahvastiku teemasid rohkem fookuses ning vältida võimalikke vigu, mis võivad väikesele rahvale saatuslikuks osutuda, siis võime sellise ministri olemasoluga ka rahulikult leppida. Palju sõltub ka konkreetse isiku sobivusest ja tahtest midagi ära teha. Nagu näeme endiste ministrite saadetud materjalide põhjal tehtud ülevaatest, tegi enamik rahvastikuministreid oma tööd innukalt ning midagi ka saavutas.