Rohkem kui poole sajandi eest kirjutas teadusfilosoof Karl Popper kuulsaks nn sallivuse paradoksi: salliv ühiskond peab selleks, et püsida, olema sallimatu sallimatuse suhtes. Kahtlemata inspireerisid Popperit selle juures eeskätt natsionaalsotsialistid ja kommunistid. See, kuidas natsid demokraatlike protseduuride abil võimule said ja siis demokraatia hävitasid, on tänaseni õpikunäide demokraatia – järelikult ka sallivuse – Achilleuse kannast. Kui nad oleks õigel ajal ära keelatud, võinuks ajalugu minna teisiti. Paljud vähemalt arvavad nii. Teoretiseerida on muidugi kerge, sest sallimatute represseerimine demokraatia nimel võib väga kergesti kaasa tuua süüdistuse just demokraatia lämmatamises. Kuid see selleks.
Paraku kipuvad filosoofide õilsad mõtted tegelikus elus lihtsustuma, et mitte öelda labastuma. Kui filosoof näiteks ütleb, et kuulake ära ka teine pool, siis ilmub tingimata fanaatikuid, kes loevad öeldust välja, et ainult teist poolt tulebki kuulata. Kui filosoof ütleb, et inimesed näevad asju erinevalt, siis fanaatikud mõistavad seda nii, et tõde polegi olemas. Popperi paradoksiga on juhtunud midagi sarnast. Paradoksi kirjeldades rõhutab Popper, et ei pea ära keelama iga sallimatut ideed või filosoofiat, vaid seda tuleb teha alles siis, kui keeldutakse väitlusest ja muututakse otseselt agressiivseks. Seda reservatsiooni ei mäleta tänapäeval eriti keegi. Paradoks – või tegelikult «paradoks» – on mandunud plakatiks, millega kogu läänes, sealhulgas Eestis, piketeerivad need, kes enda arvates võitlevad pead tõstva natsismiga. Või «peksavad natsipaska», nagu mõni neist ütleb. Siin ühineb lausa kaks labastumist: esiteks kuulutatakse natsismiks peaaegu kõik, mis ei meeldi; teiseks on Popperi piiratud sallimatus asendatud piiramatuga: õige on olla sallimatu iga sallimatuseavalduse suhtes, olgu see tegu, sõna, mõte või koguni tegevusetus. Ollakse juba niikaugel, et natsid on kõik, kes natsidega vihaselt ei võitle.
/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
/nginx/o/2019/10/02/12618445t1h884d.jpg)