Kulgemise valu ja võlu 

Juhan Ulfsak. Foto: Herkko Labi

«Täielik jama!» kuulsin end Von Krahli teatri sisehoovis poolvaljult mõtlemas, kui paljuräägitud supereepose «JAIK» esimene vaatus oli läbi saanud ja peas tagus vaid üks küsimus: kas minna kohe minema või siiski jääda?

Ei salga, et ainuüksi teadmisest, et spektaakel kestab koos vaheaegadega pisut üle viie tunni, hakkasid minusugusel vanamehel põlved valutama.

Ent võtsin end kokku ja istusin lennukitooli, mis «JAIKi» puhuks Krahli publikule istumiseks seatud.

Kuna etendust mängitakse maha suurelt ekraanilt, mitte n-ö live’is, võiks kõige seda ka kinoks kutsuda, ent ega see tõlgendamisvõimalus olukorda kergemaks teinud.