Tellijale
Taavi Libe kolumn: kergejõustik vaagub õõnsate vilede ja tulede varjus hinge (1)
Nostalgia on mõnus tunne. Mind haaras viimaste aastate tugevaim nostalgiasööst neljapäeva hilisõhtul, kui värisevate kätega sisestasin kümnevõistluse punktikalkulaatorisse 1500 meetri jooksu võimalikke aegu ning rehkendasin peas Maicel Uibo hõbedavõiduga lõppenud jõuproovi toona veel spekulatiivseid lõpplahendusi. Paitavalt pehme tunne ronis sisemusse, kui meenus sarnane tegevus paarikümne aasta tagant, kui kapsaks lapatud punktiraamat Erki Noole tiitlivõistluste ajal kõvasti vatti sai.
Nostalgia on mõnus tunne… aga ühtlasi innovatsiooni surm. Tõkkejooksus napilt finaali ukse taha jäänud Rasmus Mägi sõnastas võistluse järel Õhtulehele antud intervjuus nii valusa vaatepunkti, et tema julgus üllatas mind sügavalt. «Isegi imestan, et praegu on minu elukutse ringiratast joosta ja tõketest üle saada. Kusjuures alguspunkt on peaaegu samas kohas, kus finiš. Jõuad lõppu, aga oled alguses tagasi.» Mägi filosofeeris läbi huumoriprisma, aga tuleb ilmselt tõdeda, et aina suurem osa rahvast näebki kergejõustikku just niimoodi.
Doha MM on publiku mõttes häving. Meeste 100 meetri jooksu finaali tausta ehtis kolmveerandi ulatuses tühi tribüün. Õhtuses programmis peetud kümnevõistluses otsis režissöör pidevalt eestlastest kaasaelajaid. Seejuures pole Kataris ju mingisugust Eesti fänniarmeed. Peamiselt teistest koondise liikmetest ning spordifunktsionääridest koosnev eestlaste seltskond oli lihtsalt ainus tribüünidel vähegi organiseerunud grupp. Kergejõustiku pealtvaataja on tõsiusklik fanatt. Imelik nohik, kes ajab näpuga järge arvude jadas, mis pealiskaudsemale jälgijale on sama krüptiline kui arvutiprogrammi koodijupp.