Kes oleks võinud arvata, et Tõnis Mäe vana, kuulajate südamesse lauldud lugu valgel laual rätiku all jahtuvast leivast ja kodust kaugele läinud lastest kõneleb tänapäeva Eesti elu kohta rohkem kui eales varem, kirjutab Nils Niitra.
Võõrsile rännanud jätavad vanaemad jõululaupäeval üksi
23. detsember 2011, 11:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas kõlas see laul? «Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud. Lapsed taas tulla ei saa – lühike aeg, pikk on maa.» Nii laulis Tõnis Mägi ajal, mil laste kaugus vanematest tähendas äärmisel juhul paarisadat kilomeetrit.
Eestis on aga nende jõulude ajal päris kindlasti sadu, kui mitte tuhandeid selliseid vanaemasid ja emasid, kelle juurde lapsed ei tule, sest nad elavad tuhandete kilomeetrite kaugusel, olgu see siis Melbourne, New York või London.
Mõnigi on end Soomes või Rootsis juba nii hästi sisse seadnud, et kipub Eestisse jäänuid unustama. Lapselaps ei pruugi enam kõneleda eesti keelt ja nii on vanaema püsti hädas arusaamisega, mida tütre- või pojatütar öelda tahab.
Tartumaal Vara vallas Kuusiku külas elaval Zinaida Laugal (74) oli üksijäämise vastu heas uues ilmas juba ammu oma retsept – üles kasvatada nii palju lapsi, et mõni lapselaps tuleks ikka jõululaupäeval vanaema juurde ka.
«Mõni» on küll tagasihoidlikult öeldud – oma 10–15 järeltulijat tuleb Lauga tallu jõuludeks ikka kohale. Juba teisipäeval, kui istusime köögilaua taga, seadsid end pliidiservale kenasti ritta istuma lapselapsed Kristi, Hardi, Toomas, Kirke ja kõige väiksem – Nele, kes on jõululaps.
Kokku on Zinaida Laugal kaheksa last ja 22 lapselast. Peale selle veel kümmekond lapselapselast ja pole kahtlustki, et lisa on veel kõvasti tulemas. Igal juhul lebasid aknalaual tihedas reas päkapikkude jaoks valmis pandud sokid.
Tütar pojaga tuli Katarist
Pliidiserval istuv Toomas elab koos ema Mailaga Araabia poolsaarel Kataris, aga tema tuli ikka jõuludeks vanaema juurde. Üks lapselastest elab Londonis ja temal on juba kaks last – neid Zinaida vististi tänavuste jõulude ajal ei näe.
Vanim poeg Raivo elab aga Hiiumaal, temal on juba endal seitse last ja lapselapski, nii et Raivo peab jõule nüüd oma suurperega.
Lisaks neile, kes ei saa tänavu jõuludeks tulla, on Zinaidal ka neid lähedasi, kes ei tule enam kunagi – pojad Andres ja Heini, kes traagiliselt hukkusid. Ja siin ei erista kaheksa lapse ema miski näiteks kahe lapse emast.
«Ma ei mõtle neile ainult jõululaupäeval, nad on mul kogu aeg meeles ... ei lähe kunagi meelest ära,» rehmab Zinaida käega üle märjaks kippuvate silmade. «Vanainimene, mis sa ikka muud teed – muudkui mõtled... Mõtled, mis oli ja kuidas oli...»
Ehkki Maila ja Raivo elavad kaugel, mahuvad Zinaida neli ülejäänud allesjäänud last kenasti ühte maakonda ära. Tütar Katrin elab koguni samas majas, nii ei ole Zinaidal päevi, mil maja lastest tühi oleks. «Katrin läks nüüd ka tööle ja mina pean neid väikseid siin kamandama,» räägib ta.
Teisipäeval oli Lauga peres veel üks suur päev – lapselaste Epp-Maria, Hardi, Kristi, Kirke ja Nele isa tuli Soomest töölt pühadeks koju. Kuusk tuuaksegi majja siis, kui isa kodus. «Meil omal metsa pole, aga oleme kuuse ikka naabrinaise käest saanud,» seletab Zinaida.
Jõuluvana hiilib selles suurperes vaikselt kuuse juurde, paneb kingid selle alla ja laseb siis heaga varvast, sest sellise hulga luuletuste ja laulude ärakuulamisele kuluks terve jõuluõhtu.
Segadus lapselapselastega
Kas mõnikord tuleb ette ka seda, et kõik kuus last, 22 lapselast, kümme lapselapselast satuvad korraga külla? «Ei, seda ei ole, nad elavad ju kõik nii laiali,» ütleb Zinaida. «Siis peaks eraldi ette võtma ja organiseerima. Vanem poeg kutsub meid ikka suvel Hiiumaale, aga kõik käivad ju tööl ja eks see ole pikk maa sõita ka.» Vähemalt korra aasta jooksul käivad ikka kõik Kuusiku külast läbi.
Otsustan Zinaidat pisut kiusata ja palun tal nimetada kõigi oma 22 lapselapse nimed. «See on hullem kui riigieksam,» naerab ta. Aga ta tuleb siiski kenasti toime – ainult kõige suurema perega poja pereliikmete kiiremaks meeldetuletamiseks toob naine välja foto, mille taga nimed kirjas. Lapselapselastega, mis seal salata, läheb juba keerulisemaks.
Zinaida peres on niimoodi, et kõiki suuremaid töid tehakse talgute korras. «Nad panid veevärgi ka talgute korras sisse,» on ema uhke. «Ma ei nurise – lapsed elavad kõik hästi ja kõigil on oma kodu. Ja lapselapsed on ka puha nelja-viielised.»
Peaasi, et maja oleks lapsi täis, sest teistmoodi ei oska Zinaida elada. «50 aastat pole lapsed mu kõrvalt ära kadunud. Ega ma üksi küll siin ei elaks, mitte mingil tingimusel.» Niisiis, ärge jätke jõuluajal oma ema, vanaema või vanavanaema üksi – ostke lennukipilet ja olge tema parim jõulukink. Zinaida peab homme üksi minema vaid kirikusse, sest sinna ei viitsi lapselapsed kaasa tulla.