Reitelmann Kuku raadiole: ENPA on mõttetu jututuba

Urmas Reitelmann.

FOTO: EKRE

Täna Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assemblee (ENPA) Eesti delegatsiooni liikmeks valitud EKRE liige Urmas Reitelmann ütles Kuku raadiole antud intervjuus, et hakkab end nüüd ENPA tegevusega kurssi viima. Reitelmann märkis, et üldiselt on talle teada, et ENPA on suhteliselt mõttetu jututuba, millest kasu on minimaalselt. 

Postimees avaldab Kuku raadiole antud intervjuu Urmas Reitelmanniga. Küsis ajakirjanik Timo Tarve. 

Urmas, kas see ažiotaaž, mis sinu isiku ümber viimase paari nädala jooksul on puhkenud, on see sind kogenud ajakirjanikku ja poliitikut väga üllatanud?

Ei ole üllatanud. Alguses jah võib-olla veidikene üllatas, aga eks seda kaarti käiakse minu vastu välja tõenäoliselt tulevikus ka. Mis olnud, see olnud. Mis ma teha saan. Saksamaa kombel vabandada holokausti eest – mina küll ei viitsi. 

Sa ütled, et sa oled seda teinud ja sellest peaks olema piisav?

Ma arvan küll, jah. 

Nüüd räägime Euroopa Nõukogu Parlamentaarsest Assambleest. Milliseid teemasid sa näed end selles delegatsioonis käsitlemas? Oled sa selle organi tegemistega täpsemalt kursis, mida seal täpsemalt tehakse?

Ma olen väga üldmääraselt või uduselt kursis, aga nüüd ma tunnen, et mul on põhjust ennast hästi kurssi viia sellega. Loomulikult ma tean üldiselt, et see on suht mõttetu jututuba, kus võib ju käia, aga sellest kasu on minimaalne.

Milleks sinna üldse siis pürgida? Miks su kandidatuur püsti seati?

Kui Eesti on otsustanud seal edasi käia, siis tuleb seal osaleda, kui teised meie partnerriigid ja sõbrad seal on. Aga on olemas ka alternatiiv, et Balti riigid lahkuvad sealt in corpore, pärast Venemaa volituste taastamist mõistagi.

Aga mis saab siis nendest riikidest, kus Venemaa ei pea tegelikult inimõiguseid mitte millekski, kus oleks vaja just selliste Balti riikide, Ukraina, Gruusia häält kosta? 

No jah, see on siis asja teine külg. Me võime siin üritada Venemaad muuta. See on täiesti lootusetu. Nende jaoks ei ole mingisuguseid inimõigusi, rahvusvahelisi õigusi. Venemaa teeb ja käitub täpselt nii nagu ta tahab. Seda on näidanud nende volituste taastamine Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. Venemaal on aega küll, üks sigadus korraga, natuke Euroopa toriseb, tehakse niinimetatud mingid väiksed sanktsioonid. Venemaa ootab rahulikult ära. Nad on nii suur ja võimas riik, et Venemaaga lihtsalt tuleb arvestada. Nad teavad seda väga hästi ja kasutavad seda oma poliitilistes intriigides.

Urmas Reitelmann, tulles tagasi nüüd selle kandidatuuri ja nii-öelda kandidaat-perioodi kohta, mida sa ilmselt hakkasid ka hasartselt võtma, ma millegipärast aiman. 

(Naerab)

Mis kohtumisi ja millistele küsimustele tuli vastata ka nendel puhkudel, kui kaameraid juures ei olnud? Kas oli vestlusi ka oma erakonnajuhtide ringis, et kas teeme selle tralli kasa või ei tee?

Ei, konservatiivne erakond oli täiesti ühemõtteliselt minu kandidatuuri toetanud ja toetas edaspidi. Mingeid kõhkluseid ja mingeid vestluseid selles ei olnud. Me tegime otsuse ja jäime sellele kindlaks.

Aga väliskomisjonis, kui tuli küsimustele vastata? 

Väliskomisjonis ma rääkisin, avasin asjade tausta. Ausalt öeldes ega mul ei ole olnud eriti võimalusi seda teha. Ma arvan, et see vast rahustas inimesed maha. Ma arvan, et ka need, kes minu kandidatuuri vastu hääletasid, hääletasid seda kui opositsioon tervikuna.

Millega sa nad ära suutsid võluda? Maria Jufereva-Skuratovski, kes omal ajal, kui koostöö EKRE ja Keskerakonna vahel pandi Keskerakonnas hääletusele, hääletas selle vastu, öeldes, /.../ et teda väga häirib see, kui teda kutsutakse parasiteerivaks tiblaks. Nüüd väliskomisjoni aegu, ENPA juhina, ta ei näinud mingit probleemi sinu kaasamises delegatsiooni. 

Ma rääkisin talle ära selle kirjutise tausta. See ei olnud ühe poliitiku, ma ei olnud üheski erakonnas, ma olin täiesti tavaline reakodanik. Privaatne postitus ühele idioodile, kes provotseeris kogu aeg meie kirjavahetuse vahele, mida ma pidasin ühe oma Kaitseliidu relvavennaga. Kogu see sekkumine kestis päeva ulatuses ja lõpuks ma kaotasin närvi. Ma olin siis väga algaja sotsiaalmeedia kasutaja, mul oli konto olnud üldse paar kuud. /.../  Härrasmehena ei tulnud mulle pähegi, et leidub tuhnus, kes teeb privaatpostitusest koopia ja lekitab selle ajakirjandusele. Mina ei käitu nii. Minu viga, et ma ei olnud ettevaatlik. Ma rääkisin selle Mariale ära. Maria on äärmiselt kena inimene, ta saab asjadest aru. 

Seega saadi asjad klaariks. Nüüd Urmas Reitelmann, jõudu tööle siis nüüd juba uue ameti juures ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees Eesti delegatsiooni liikmena. Kui asja saab, kaitske ikka inimõigusi.  

Eks me üritame seda teha oma parima äranägemise ja jõu järgi.

Tagasi üles