Järjekordne «Minu»-sarja raamat «Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane» on kirjutatud teistsugusest vaatepunktist kui Mart Normeti sulest ilmunud «Minu Tenerife. Noor pensionär». Olavi Antons, ettevõtja ja Tenerife giid, jagab kohanemise ja äritegevuse kogemust, mis sisaldab rohkesti õppetunde ja värvikaid juhtumeid.
Mainid raamatu algul, et poleks selle kirjutamist ehk ette võtnudki, kui poleks lahvatanud üldrahvalikku väitlust eestlastest kliimapagulaste ümber. Mis siis õigupoolest häiris? Kas suhtumine nn päikesekummardajatesse oli ebaõiglane?
Diskussioon oli ju iseenesest laiem, ühe lauaga mõõdeti kõigile: oma osa said nn Kalevipojad, võõrsile abiellujad, mõneks aastaks keeli õppima ja kogemusi omandama läinud inimesed... päikesekummardajad sealhulgas. Triklit tõmmanud muuseumijuht on hiljem küll väitnud, et tema tsitaat kisti kontekstist välja ja hakkas elama oma elu, aga see ei mängi kogu loo juures enam rolli: mulle sai selgeks, et pole sugugi vähe neid, kelle arvates oleme me esiteks kodumaa reeturid ja teiseks – see on nüüd koht, kus mul närv mustaks läks – otsime kõik kergemat elu. Raamat sai muu hulgas kirjutatud tõepoolest eesmärgil, et lugejad veenduksid, et elu võib Tenerifel olla, mis ta on, aga igatahes mitte kergem kui Eestis.
/nginx/o/2019/10/11/12643228t1h98a9.jpg)