Karin Visnapuu & Marju Luts-Sootak: maareform oli otsustava tähendusega ettevõtmine

1919. Asutav kogu. Koloreeritud pilt Foto: Vennad Parikased

Tänaseks saja-aastane maaseadus oli üksnes esimene samm Eesti halduskorralduse põhjalikul ümberkorraldamisel. Kogu iseseisvusperioodil muudeti ainuüksi maaseadust ennast 13 korda, maaseaduse rakendusakti ehk maareformi teostamise määrusi aga 35 korda, kirjutavad Tartu Ülikooli õigusajaloo professor Marju Luts-Sootak ja Tartu Ülikooli doktorant Karin Visnapuu.

Palju on kirjutatud sellest, miks oli maareform tähtis, mis olid selle eeldused ja tagajärjed. Juba manifestis kõigile Eestimaa rahvastele nimetati üheks Asutava Kogu peamiseks ülesandeks põhiseaduse vastuvõtmise kõrval maaküsimuse lahendamist.

10. oktoobril 1919 (ligi pool aastat enne põhiseaduse vastuvõtmist) oli see pidulik päev, mil Asutavas Kogus võeti vastu maaseadus. Seadus oli nii oluline, et seda nimetati Eesti maareformi aluseks. Nüüd pidi nii tähtsaks peetud „maaküsimus“ saama lõpliku lahenduse. Maaseaduse järgi on Eesti Vabariigi algusaja maareformi hakatud nimetama 1919. aasta maareformiks. Ajaloolisele tõele au andes tuleb tunnistada, et seniste suurmaaomanike varalisi õigusi hakati piirama juba enne maaseaduse kehtestamist − seega oli reformiga juba alustatud.