Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/05/6750401t1h6c8f.jpg)
/nginx/o/2019/10/14/12654378t1h2120.jpg)
Anonüümseks jääda sooviv kogemusnõustaja Milena (nimi toimetusele teada) on terve oma täiskasvanuelu maadelnud skisofreeniaga. Nüüd, mil ravimid on korralikud ning ka talle endale teada, mis haigust ägestab, et leia ta, et elu skisofreeniaga oleks nii hull.
Naine tunnistab, et kuigi tema lapsepõlv oli ilus ja muretu, algasid vaimse tervise probleemid noorukieas: 12-aastaselt tekkis esimest korda paaniline hirm klassikontserdil esinedes, haigus järjest süvenes ja tüdruk hakkas paaniliselt kartma klassi ees vastamist. Nüüd arvab ta, et tal oli ka noorukiea depressioon.
Kui inimesele pannakse psüühikahäire diagnoos, siis vajab ta väga suurt abi ja tuge, samuti tuleb aidata ning nõustada tema peret ja lähedasi. Suur asi on seegi, kui patsiendile on suudetud selgeks teha, et ta peab regulaarselt ravimeid võtma.